Книги, похожие на «Tuuli Tolmov, Neetud taevakivi»

Vana legendimaiguline lugu Ameerikast räägib telekast seepi vaatavast naisest, kes nutab. Meestuleb reklaamipausi ajal elutuppa ja küsib:„Mis viga, kallis?“ Naine vastab häbenedes: „Ei midagi, kallis, seep läks silma.“Loodan, et see seep hakkab silma.– – - – -Sõna seep ise tuli meiemail käibele ameerika seebireklaamide kaudu, mida hakati televisioonis torkama pikkade halearmsate filmide vahele. Tavalised olid nn seebiooperid, kus keegi ei saanud enne lõppu aru, kes on kelle isa, ema, laps; vanavanematest rääkimata.Sekka ikka paksult armastust.– – - – -Selleski seebis ei saa lugeja kohe pihta, kes on kellega ja kuidas seotud. Isegi autor ei tea veel, et Dagmari ja Toreadoori vahel tekib kaarleek,ega sedagi, et Maadu on juba rase ja peale tulemas on nais-alkohoolikute neljas põlv…

Enne aegade algust peideti Šveitsi Lausanne’i katedraali alla üks saladus. Seda ei teadnud ei inglid ega inimesed. Kuni praeguseni… Marc Rochat peab katedraali kellatornis öösiti linna üle vahti. Ta elab maailmas, mida täidavad varjud, ammumöödunud aeg ja kujuteldavad olendid. Midagi kõhedust tekitavat on siinses pühakojas. Maa-alustest krüptidest kandub kummalisi värinaid ja katedraali läheduses asuvatelt tänavatelt hakkab välja tulema jõhkralt mõrvatud ohvrite surnukehi. Kohe katedraali vastas elab kõrgklassi prostituut Katherine Taylor, loomult unistaja, kes saab peagi teada, et tema muinasjutuline elu on liiga hea, et olla tõsi. Rochat’ ja Taylori teed ristuvad briti eradetektiivi Jay Harperi omaga, kes ärkab ühes armetus hotellitoas, ühegi mälestuseta, miks ta siin on või kes ta siia saatis. Kui telefon heliseb ja talle pakutakse tööd, on selge, et tal pole muud valikut kui see vastu võtta.USAst pärit kirjanik Jon Steele töötas üle kahekümne aasta uudistekanali ITN operaatori ja toimetajana. Sõjareportaaži klassikaks ja kultusraamatuks saanud autobiograafias „Sõjasõltlane“ (2002, e k 2014) kirjeldas ta oma elu kaamera taga maailma kõige hullemates kohtades. 2003. aastal, Iraagi sõja eelõhtul Bagdadis kaotas ta aga usu teleuudistesse, pani kaamera käest ja lahkus töölt. Ta seadis end sisse Lõuna-Prantsusmaal, kus pühendus kirjutamisele.556 lk

Lumetorm lõikab Šoti mägismaal asuvasse jahilossi kogunenud kolledži-aegse sõpruskonna muust maailmast ära … ning peagi järgnevad mõrv ja kaos.Nad on kõik sõbrad. Üks neist on tapja.Ruth Ware’i ja Tana Frenchi fännidele sobiv judinaid tekitav, pahaendelise õhustikuga psühholoogiline Agatha Christie stiilis põnevik, mida pole võimalik käest panna.Jõulupuhkuse raugetel päevadel tuleb rühm kolmekümnendates eluaastates, omal ajal Oxfordis sõbrunenud mehi ja naisi kokku, et koos uut aastat vastu võtta. See traditsioon sai alguse kümme aastat tagasi, mil nad veel tudengid olid. Selleks aastaks on nad välja valinud idüllilise ja muust maailmast eraldatud jahilossi Šoti mägismaal – ideaalne koht, kus end vabalt tunda ja lõdvaks lasta.Nad saabuvad sinna 30. detsembril, paar päeva enne seda, kui ajalooline lumetorm jahilossi muu maailma jaoks ligipääsmatuks muudab.Kaks päeva hiljem, uue aasta esimesel päeval, on üks nende seast surnud … ja tema tapja on samuti keegi nende seltskonnast.Lucy Foley õppis Durhami ülikoolis ja Londoni ülikooli kolledžis inglise keelt ja töötas mitu aastat ilukirjanduse toimetajana. Ta on kirjutanud raamatud „The Book of Lost and Found“ ja „The Invitation“. Lucy elab Londonis.

Raamatus on kolm lugu, mida ühendab loodus. See, mis mulle on lähedane lapsepõlvest saadik ja millega kokkupuutumistest ka kirjutan. Tegu on peaaegu reisikirjadega, millest tuleb välja, et vahel pole olulist vahet käigul kodumetsa pliidipuude järele või käigul Uus-Meremaa metsa põliseid kauripuid vaatama. Oluline ja huvitav on ikka see, mida inimene oma retkel näeb, mõtleb ja mida selline retk temale tähendab. Kas meelelahutust, targemaks saamist või veel üht kinnitust oma ühtekuuluvustundele loodusega, metsaga, puude-põõsaste, lillede ja lindudega. Ja rõõmu, et midagi niisugust on ikka olemas ja muret selle pärast, kas ja kui kaua loodus, metsad ja niidud, milleta elu ei suuda ette kujutada, veel kestab. See rõõm nagu see muregi on paljudele meist ühine ja see annab lohutust. Ja isegi lootust.

Kauni maahotelli laval on kõik valmis kohaliku näitetrupi etteasteks ja Melissa Craig peab ühe trupiliikme salapärase tapmise järel taas detektiivirolli asuma …Melissa rõõmustab, kui tal palutakse tema kohalikus Cotswoldi lemmikhotellis etenduva näidendi lavaletoomisel abiks olla. See pakub talle imelise võimaluse tutvuda näitetrupi liikmetega, kes on nii laval kui lava taga ühtviisi värvikad kujud. Proovid kulgevad sujuvalt, kuni üks alalõpmata torisev ja pahas tujus kõrvalosatäitja leitakse järsu keldritrepi jalamilt selili lamamast.Tulemusteta mehe elu päästa üritav Melissa on kindel, et kuuleb lähedusest hääli, ja tajub, et õnnetusega pole asi päris puhas. Miks püüdis mees pääseda hotelli keldrisse, kuhu tal üldse asja polnud? Ja miks hotelli juhataja selle pärast nii kuri on?Kui hotelli projektiga tutvudes üht-teist üllatavat ilmsiks tuleb, on Melissa raudkindel, et tegemist on mõrvaga. Aga kuidas toimida siis, kui kõik su kahtlusalused on näitlejad – mismoodi teha vahet headel ja halbadel valetajatel? Kas Melissa suudab tapja leida enne, kui eesriie viimast korda langeb?