Книги, похожие на «Juha Hurme, Neem»

Rootsi kirjanik Johannes Anyuru on kirjutanud romaani oma isast, kelle suurim unistus oli saada lenduriks. Ta saadeti 1960.aastatel Ugandast Kreekasse hävituslenduriks õppima, kuid tema kodumaal toimunud riigipööre tegi ta unistusele lõpu ning temast sai pagulane. Mõtlikult ja poeetiliselt, kohati veidi unenäoliselt liigub autor koos isaga läbi aastate ja sündmuste, mis on lõpuks seotud tema enda, nahavärvi ja identiteedi, ajaloo, isa ja poja looga.Johannes Anyuru sündis 1979. aastal Rootsis, tema isa on pärit Ugandast ja ema rootslanna. 2003. aastal debüteeris Anyuru luulekoguga „Det är bara gudarna som är nya”(„Uued on vaid jumalad”). Ta on avaldanud mitu luulekogu ja kaks romaani, pannud luulet räpivormi, kirjutanud ka teatrile. „Paradiisist tuli torm” sai 2012. aastal Svenska Dagbladeti kirjandusauhinna ning see romaan on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Järjes raamatule „Kutsuge ämmaemand“ jätkab East Endispõetajana töötanud Jennifer Worth lugudega 1950ndate Londoni vaesteelust-olust ja neist, kellele ei pakkunud elu muud võimalust kui parandusmaja,kuid kes ennast sellest hoolimata välja rabelesid. Siin on lugu Jane’ist, kesNonnatuse majas koristas: tema sattus parandusmajja juba imikueas ja olioletatavasti aristokraadi vallaslaps. Peggy ja Franki vanemad surid pooleaastasevahega ja lapsed jäid lageda taeva alla … Kõik need lood annavad haaravapildi, parandusmaja varjudest, mis alati neid inimesi saatsid, aga niisamutivisadusest ja hingejõust, mis lihtsatel inimestel raskusi ületada aitas.

Eesti Kultuurkapitali 2012. aasta proosapreemia laureaadi Olle Lauli romaan „Kuristik" on palju-häälne jutustus, mis puudutab viie põlvkonna elusaatusi ja saab alguse 1923. aasta maikuu hommi-kul, kui Prokop Jefimovitš Lõkovi tabab rongireisil kole kõhuvalu, mis sunnib ta tundmatus Vapnjarka küla raudteejaamas vagunist maha astuma. See, mida Prokop ise plaanis, mille poole ta teel oli, on sellest hetkest täiesti tähtsusetu.Saatus, Jumal; päritolu ja rahvus – need on küsimused, mis korduvad läbi romaani. Küsimus mõiste-tamatust, hoomamatust väest, mille ees inimene on abitu ja väeti. Miski, mis võib oma tahtsi paisata ukrainlase ja venelase Pirita-Kosele või Narva, mis võib Eestis sündinud Nõukogude sõjaväelase lapsest teha USA illegaali või sundida läbi ja lõhki eesti rahvusest naise kodumaalt lahkuma. Kui riigipiirid muutuvad ja ajalugu tähendab ühele üht, teisele teist, muutub üha tungivamaks vajadus leida midagi, millele lõpuni kindel olla. Ja selgemaks saab ka arusaamine, kui keeruline see on.Tegelaste lood on edasi antud intensiivsete eri teadvuste peegeldustena, keskendudes ikka ja jälle noile hetketele inimeste elus, kus väike on silmitsi suurega. Põhjatuga. Välja kooruvad küsimused, millest suuremaid me enam ei leia. Milleks see kõik? Ja kuigi on küsimused, pole vastuseid sugugi võtta. Nende asemel on tumm meeheide, viha, vaikimine. Ja vahel ka leppimine, alistumine.„Kuristik” on Olle Lauli kolmas romaan. Varem on ilmunud„Niguliste õpilased" (2007) ja Eesti Kul-tuurkapitali aastapreemiaga pärjatud „Kodutus” (2011).„Lauli on nii temaatiliselt kui stilistiliselt selgelt isikupärane autor, suveräänne hääl. Keegi teine ei kirjuta praeguses Eestis sellise kannatlikkusega inimhinge kannatustest. „Kuristik“ jätkab Laulile omasel moel eksistentsiaalsest, otsekui paratamatust kannatusest võrsuva lunastusvõimaluse otsimis-ega, ent lisab sellele esmakordselt ajaloolise mõõtme.” -Jan Kaus, kirjanik

Õigupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole üldse olemas, kirjutab Hanna Miller oma arvukate fotode ja veel arvukamate lõbusate igapäevaelu seikadega teejuhis Belgia kultuuri, arhitektuuri, ajalukku, tänapäeva ja kööki. Küll on aga olemas Belgia Kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgia keelt, vähemalt korrek- tses lingvistilises tähenduses mitte. Küll aga on vaieldamatult olemas kodumaa-armastus ning vähemalt osal elanikkonnast tugev soov säilitada status quo ́d ehk siis Belgia Kuningriiki selle praegusel kujul. Umbes kakskümmend aastat tagasi esmakordselt Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne nagu oleks siin sõda alles „eile lõppenud“. See tunne tuleb vahel tagasi veel tänagi, vaatamata moodsale Brüsseli Eurokvartalile, kus ehitus ja remont vist kunagi ei lõppe. Ometi jääb kripeldama tunne, et sel maal on pakkuda rohkem kui näitab tänavapilt ja poliitikauudised, on oma peidus pool… On belglaste endi elu, mida tahaks näha ja kogeda, veidigi tundma saada, olgu või riivamisi. See välismaalaste igipõline soov mistahes maal… Ning siis see võimalus avanes – ja avaneb kõigile. Hanna Miller on hetkel Belgias elav eestlannast reisikirjanik ja – ajakirjanik, tänu kelle viimastel aastatel ilmunud kümnete ajakirjaar- tiklite on Belgia eestlastele tuttav mitte ainult läbi Euroopa Parlamen- di ja poliitikute tegemiste. Varem on Hanna Millerilt ilmunud raamat “Viini fassaadide taga. Autoga Austrias”.

„12 aastat orjana“ on New Yorgi osariigi kodaniku Solomon Northupi jutustus sellest, kuidas ta 1841. aastal Washingtonis rööviti ja 1853. aastal Louisianas ühest Punase jõe ääres asunud puuvillaistandusest vabastati. Solomoni saatuseks oli viibida vangistuses mitme peremehe omanduses. See, kuidas teda koheldi Pine Woodsis viibimise ajal, näitab, et orjapidajate seas leidub nii humaanseid inimesi kui ka jõhkardeid. Mõnedest neist räägitakse tänulike tunnetega, teistest seevastu meelekibedusega.