Книги, похожие на «Dagmar Lamp, Naistest, lihtsalt»

Ameeriklanna Kit Raine elab Toscanas ja kirjutab biograafiat oma heast sõbrast, vastuolulisest naisest, kes heidab ikka veel Kiti enese elule varju. Tema töö jääb toppama, kui saabuvad kolm naist − Julia, Camille ja Susan −, keda seob hiljuti sõlmitud sõprus. Susan, kolmest naisest kõige hakkajam, on keelitanud sõpruskonna loobuma üksluisest elust USA-s ja üürima Toscanas kauni maja. Hoolimata sellest et võõrast kultuuri ei tunne uustulnukad kuigi hästi, annab äsja tärganud seiklusjanu neile julgust elu nautida. Aga kuidas seda täpsemalt teha? Kiti juhendamisel sukelduvad kolm sõpra Itaalia ellu ja oma ammu unustatud kirgedesse, ja sel kõigel saavad olema üsna ootamatud tagajärjed. Frances Mayes, autor, kelle sulest on ilmunud ülipopulaarne „Toscana päikese all”, kirjutab talle omase soojusega kaunitest paikadest, toidust ja sõprusest. „Naised päikese all” on lugu neljast ameeriklannast, kelle elud saavad ühe erakordse aasta jooksul Itaalias uue suuna.

ON KOHTI, KUST SURNUD KUNAGI EI KAOMossmarken on udust ümbritsetud, silmapiirini laiuv raba, kus kasvavad kidurad männid ja varitsevad sügavad laukad. Ammustel aegadel maeti rabasse ohvriande jumalatele ja räägitakse, et ka tänapäeval kaovad inimesed siin jäljetult.Noor bioloog Nathalie tuleb siia oma märgalasid käsitleva doktoritöö jaoks katseid tegema. Peagi selgub aga, et tema tegelik eesmärk on isiklikumat laadi. Kui rabast leitakse surnukeha, on see niihästi Nathalie kui ka politsei jaoks hirmutav põhjus alustada uurimist, mis siin minevikus juhtus. Nathalie tee ristub rahvusvaheliselt tuntud fotokunstniku Maya Linde omaga, kes töötab uurimise juures politseifotograafina.Mõlemad liiguvad läbi mälu ja pinnase sügavate kihtide šokeerivate avastuste ja kaua varjatud tõe poole.„Ohvriraba“ on köitev lugu märgaladest, bioloogiast, lapsepõlvest ja surmast – ja sellest, mis tegelikult on tõeline ning praegu.

Raamatus „Tugitoolitšempioni eined” meenutab luuletaja ja kirglik tugitoolisportlane Contra eesti sportlaste triumfe ja äpardumisi aastail 2000–2012. Lõbusad lood taaselustavad Erki Noole, Andrus Värniku, Gerd Kanteri, Andrus Veerpalu, Kristina Šmiguni, Jüri Jaansoni, Indrek Pertelsoni, Mart Poomi, Andres Operi, Markko Märtini, Kaia Kanepi, Baruto ja teiste armastatud sportlaste heitlused maailma vägevaimatega. Contra vaatab tagasi ka varasematele aegadele, mil ilma tegid Martin Klein, Riho Suun, Allar Levandi, Aivar Kuusmaa, Tiit Sokk ja vennad Tõnisted, ning kiikab aeg-ajalt üle piirigi, et rääkida meie naabrite soomlaste ja lätlaste sportlikest saavutustest või näiteks jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniiridest. Raamatus leiavad oma koha ka värvikad treenerid, spordireporterid ja teised sportlastega tihedalt seotud inimesed. Lugusid vürtsitavad Contra sporditeemalised luuletused ning meenutused tugitoolisportlase karjääri õnnestumistest ja ebaõnnestumistest – halvematest ja parematest teleritest ja raadiotest, mahamagatud medalivõitudest, Gorbatšovi pärast nägemata jäänud suusatamisest ja maailmameistrivõistluste vaatamist segavatest koolitundidest.

“Orjapojad” on raamat inimestest, kes perede ja põlvkondade kaupa on elanud lihtsuses, vaesuses, alandlikkuses, alanduseski, ja kes otsivad pääsu ainelisest ja ehk veel enamgi vaimsest kehvusest. Sagedane päästetegu neis oludes on olnud äraminek sellest olevast, mida muuta ei suudeta, millessegi uude. Jaan Oks oli äraminemise põhimõtteline õigustaja, ise ettevõtjagi mitmes mõttes. Ta unistas paremast kirjandusest ja avardatud isamaast. Ta valis eluviisiks nooreestiliku esteetika ja elupaigaks Samaara kubermangu.Elu lihtsameelsete väljarändajate hulgas võttis aga Jaan Oksalt kui kirjanikult viimaks sellegi vaimse kandepinna, mida ta oli tundnud väikeses Kuressaares, Haapsalus või koolitööl Massus. Kõigest ahistavast hoolimata tungib Jaan Oksa kirjadest ja elukujutustest meieni tema salajase elurõõmu igavest värskust.

Jitshak Šami (1888–1949) lühiromaan „Isade kättemaks“, mis seisab Iisraeli heebreakeelse ilukirjanduse alguses, ilmus 1927. aastal ja räägib kahe Palestiina muslimikogukonna palverännakust Moosese hauale, nende omavahelisest konkurentsist ja sellest sündivast tülist.Sündmused leiavad aset autori sünnipaigas, pealtnäha lihtsa loo muudavad põnevaks autori sügav kohalike araabia fellahite kultuuri ja uskumuste tundmine, rikkalik etnograafiline materjal ning soov kujutada sündmusi ehedalt ja hinnanguid andmata. Lugu vürtsitavad kaunid olustiku- ja loodusekirjeldused ning väga rikkalik kujundikeel.