Книги, похожие на «Фэй Уэлдон, Naissaatana surm»

Tipperdingeli noor krahv Melchior peab pärast tüli isaga kodunt lahkuma ning saab kaasa vaid kolm vanaisalt päranduseks jäänud asja: sadula, sule ja pasuna. Nende abil tuleb tal tagasi võita suguvõsa maavaldus, aga peagi selgub, et see ei ole sugugi lihtne ülesanne. Põnevat sündmustikku saadavad Melchiori sõprade, ketserist munga Balthasari ja alkeemiku Alexiuse arutlused hea ja kurja olemusest. Esmakordselt 1991. aastal ilmunud romaan on üks esimesi kodumaise fantasy tippteoseid, mis kuulub vaieldamatult Eesti seikluskirjanduse kullafondi.

Vene klassiku Aleksandr Kuprini jutustus.

Fjodor Dostojevski viimaseks jäänud romaani „VennadKaramazovid” (1880) keskseks teemaks on isade edasielamine oma poegades.Tegevustik keerleb provintsiaadlike Karamazovite perekonna ümber. FjodorKaramazov kehastab kõike negatiivset: ta on liiderlik, toores ja salakaval.Neidsamu jooni kannab endas ka vanim poeg Dimitri, ent alatuse kõrval on tasuuteline ka täielikuks eneseohverduseks. Poeg Ivan on tõe eest võitleja, kesusub, et tee headuse juurde käib jumala salgamise kaudu. Ka noorim poeg Aljošaunistab headusest, ent tema meelest tuleneb see religiooni ja andestamiseühendusest. Need maailmavaated põrkuvad tegelikkusega, kui vana Karamazovisohilaps, perekonna teener Smerdjakov viib kohutaval ja ootamatul moel elluIvani idee õilsast mässust. Vendade elu ja ideed põimuvad lahendamatutevastuolude puntraks.„Vennad Karamazovid” on justkui tihendatud kokkuvõte kõigist ideedest,millega kirjanik oma loomingus tegeles. Läbivateks teemadeks on karistus jalunastus, ohjeldamatu kirg ja kõlvatus, usk, vabadus ja armastus. Romaani uuetõlke eesti keelde on teinud kogenud ja tunnustatud tõlkija Virve Krimm(1938), kes on eestindanud Tolstoi, Turgenevi jpt vene klassikute, nagu kaDostojevski teoseid. Romaan „Vennad Karamazovid” ilmub kahes köites.

Meid oli vist kuus meest, kes me olime ühel talveõhtul kogunenud oma vana ülikoolikaaslase poole. Jutt läks Shakespeare'ile, tema tüüpidele, sellele, kui täiuslikult ning tõetruult on neis kogu inimolemuse sügavus esile toodud. Eriti pani meid imestama nende elulisus ja üldinimlikkus. Igaüks meist nimetas Hamleteid, Othellosid, Falstaffe, isegi Richard Kolmandaid ja Macbethe (viimaseid, tõsi küll, ainult kui võimalikke), keda ta oli elus kohanud. «Aga mina, mu härrad,» hüüatas meie võõrustaja, juba elatanud mees, «tundsin kord üht kuningas Leari!» «Kuidas nii?» küsisime meie. «Päris lihtsalt. Tahate, ma jutustan teile?» «Olge nii kena.» Ja meie sõber asus viivitamata pajatama.