Книги, похожие на «Фэй Уэлдон, Naissaatana surm»

"Kirjanduskonkursil „Bestseller 2015“ ilukirjanduse žanris eripreemia pälvinud töö.Ma olen üsna tavaline inimene.Libahundiks ei käi, selle asemel käin tööl.Väikeste laste söömisele eelistan pastaroogi.Duši all ei laula, kuid kallim väidab, et vahel räägin vannitoas kõva häälega.Tervisekontrollis ütles kena doktor, et mu süda lööb väga tugevasti.Nende lugude autor elab meie ligidal tänases Eestis. Ta on haritud ja seepärast ei ole tema maailmas lihtsaid lahendusi, aga teisalt jääb neid lugusid lugedes alles ihalus lihtsa armastuse ja ilu järgi.See ongi neid lugusid ühendav paradoks. Kui ühest küljest esitatakse meie igapäevast maailma läbi iroonia, groteski või absurdse anektoodi, siis teiselt poolt leiame sealt tegelasi, keda autor armastab ja kellest ka lugejad võiksid hoolida. Lõpuks ei teagi, kas ime igapäevases argielus on see, et madratsi sees elab hingega käsi või see, et inimesed ei väsi armastusele lootmast hoolimata paradoksidest.− Ilmar Raag −Tõmbaksin paralleeli noore Arvo Valtoniga – sotsiaalsed allusioonid, igapäevaolmesse tungivad sotsiaalsed motiivid, absurd, mis viib eksistentsiaalse nõutuseni ja lahendust kuskilt eriti ei paista.Kirja pandud rahulikus realistlikus võtmes ja kõrvaltvaataja pilguga, mitte enesekeskselt esimeses isikus, mida kohtab tänapäeval nii palju. Vana kooli kultuurne proosa neile, kes tahavad korralikku kirjandust ja pigem väldiksid postmodernistlikke nihkeid, hüppeid ja segadust.Lugu jookseb kindlalt nagu suur laev, mis ei tähenda, et laevas poleks kotermanni, kes võib ootamatult asuda kapteni kohale.− Peeter Sauter −

Lugejani jõuab kolmeosaline e-raamat täis meisterlikku lühiproosat. Kes tahab lahendada pealkirja mõistatust, peab alustama teisest osast. Sealt leiab ta lisaks vastusele veel lugusid seksist, surematust armastusest, suitsiidist ja isegi kõlvatusest. Kes tahab aga verd, higi, kannatusi, kalapüüki ja seda, kuidas vanal, uuel ja ka praegusel argisel ajal päid rajuti ja raiutakse ning ka muid õõvastavaid asju, alustagu kohe otsast peale. Kolmas osa kuulub neile, kes huvituvad ülemeelelisest, taevasõõridest, võllanaljast, kurbmängust ja ka sellest, mis läheb sõnadest kaugemale. Mõnest loost kumavad läbi looja vaevad, kusagil ärkab üks kolmeaastane tüdruk igal hommikul nutuga, mõned lapsed jäävadki sündimata. Aga pole kahtlust, et metsad on meeldivad ja kui jõudu piisavalt pingutada, siis võib inimene uueks saada ning mõista mitte ainult omasuguste, vaid ka loomade ja kogu looduse tähendust. Kõigile ei suuda keegi kunagi meele järgi olla. On lugusid, mis oleks nagu vette kirjutatud ja neidki, mis jäävad pikemaks ajaks kummitama. Kui see raamat suurendab kasvõi kriipsu võrra inimeste hoolivust, siis usub autor, et tema ülesanne on täidetud.

“Dogger,” sosistasin, “kas sa nägid seda, mida minagi?” “Jah, preili Flavia. Mõrv – ma kardan, et me olime mõrva tunnistajateks.”Flavia de Luce, ohtlikult nutikas 11-aastane keemialemb ja osav mõrvade lahendaja kardab, et tema detektiivikarjäär pastoraalses Bishop’s Laceys on oma otsa leidnud – kuni armastatud nukunäitleja Rupert Porsoni enda elulõng õnnetus kohtumises elektriga läbi kärsatatakse. Aga kes peaks midagi sellist tegema ja miks? Kas Gibbeti metsas elav hull naine teab rohkem kui pealtnäha tundub? Ja mis roll on mängida Porsoni võluval, ehkki tujukal abilisel? Kõik viitab aastaid varem aset leidnud kahtlasele surmale ning keerulisele juhtumile, mida kohalikud konstaablid lahendada ei suuda – vähemalt mitte ilma Flavia abita. Kuid kas meie tormakas kangelanna on läinud liiga kaugele, jõudnud liiga lähedale sellele, kes selles surmatantsus tegelikult salamisi lava taga nööre tõmbab?Alan Bradley krimisarja teises osas jätkab Flavia de Luce võitlust kuritegevuse, oma vanemate õdede ja igavuse vastu.

«Ma tahan sinuga armatseda.» Kuninga hääl kõlas endiselt Zita kõrvus. Mis oli alanud muretu julgustükina, oli ootamatult muutunud tõsiseks asjaks. Kannustades hobust kuningast eemale palee poole liikuma, teadis ta, et oli oma südame kaotanud. Kuna Zita vanemad tahtsid, et kuningas Maximilian abielluks tema õega, ei lubatud printsess Zital mehega kohtuda, kui too nende palees viibis. Teades, et kuninglik eskort peatub Kuldse Risti võõrastemajas, maskeeris Zita end ettekandjaks ja kohtus Maximilianiga silmast silma. Tema maskeraadi tagajärjed polnud põrmugi sellised, nagu ta oli oodanud. Zita teadis, et peab Maximiliani elust kaduma ja otsis pelgupaika mägedes aga armastus ei tunne mingeid piire, kui süda kutsub südant

Fjodor Dostojevski viimaseks jäänud romaani „Vennad Karamazovid“ (1880) keskseks teemaks on isade edasielamine oma poegades. Tegevustik keerleb provintsiaadlike Karamazovite perekonna ümber. Fjodor Karamazov kehastab kõike negatiivset: ta on liiderlik, toores ja salakaval. Neidsamu jooni kannab endas ka vanim poeg Dimitri, ent alatuse kõrval on ta suuteline ka täielikuks eneseohverduseks. Poeg Ivan on tõe eest võitleja, kes usub, et tee headuse juurde käib jumala salgamise kaudu. Ka noorim poeg Aljoša unistab headusest, ent tema meelest tuleneb see religiooni ja andestamise ühendusest. Need maailmavaated põrkuvad tegelikkusega, kui vana Karamazovi sohilaps, perekonna teener Smerdjakov viib kohutaval ja ootamatul moel ellu Ivani idee õilsast mässust. Vendade elu ja ideed põimuvad lahendamatute vastuolude puntraks.„Vennad Karamazovid“ on justkui tihendatud kokkuvõte kõigist ideedest, millega kirjanik oma loomingus tegeles. Läbivateks teemadeks on karistus ja lunastus, ohjeldamatu kirg ja kõlvatus, usk, vabadus ja armastus. Romaani uue tõlke eesti keelde on teinud kogenud ja tunnustatud tõlkija Virve Krimm (1938), kes on eestindanud Tolstoi, Turgenevi jpt vene klassikute, nagu ka Dostojevski teoseid. Romaani „Vennad Karamazovid“ teisele köitele on kirjutanud saatesõna Tartu ülikooli kultuurisemiootika professor Peeter Torop.