Книги, похожие на «Christine Dwyer Hickey, Nääps»

Söestunud Aston Martini vrakis istus söestunud Martin Kukk. Leo oksendas ja nuttis ning ma mõistsin, et pean midagi ette võtma. Eraomand on püha ja puutumatu. Nii ka aktsionärid. Nad on ju minu aktsionärid, minu omad, minu omand. Vajasin uut ja paremat asemele. Ma tegin testamendi. Martin Kuke oma. *** Armin Kõomägi sündis eelmisel sajandil sellel planeedil, mitmekülgselt andeka inimesena on ta tegev nii suures äris kui euroopa kirjanduseliidis. Kõomägi pärjati Tuglase novellipreemiaga 2006, valiti Kultuurkapitali aasta parima proosaraamatu nominendiks 2009 ning on esindatud novelliga kogumikus Best European Fiction 2012. Hea Firma räägib edukast ärist täiesti ootamatu nurga alt, see hoogne romaan on kasutatav nii eneseabiõpikuna, kvaliteetse meelelahutusena, kirjanduslugemikuna, käsiraamatuna pretensioonikale ärijuhile kui ka seltskondliku vestlusaine krestomaatiana lihtsale ja heale inimesele.

"Miami Beachi rannal seisva häärberi all on peidus kahekümne viie miljoni dollari eest kulda. Halastamatud kaabakad on seda aastaid jahtinud. Jõugu eesotsas on elajalike himudega Hans-Peter Schneider, kes elatab ennast rikkurite jubedate kujutelmade teokstegemisega. Nende vastas seisab maja hooldav nooruke Cari Mora. Neiu on põgenenud oma kodumaalt Colombiast džunglisõja vägivalla eest ja elab Miamis ajutiselt kaitstud isiku hapra staatuse najal. Ta teeb leivaraha teenimiseks väga mitmesuguseid töid. Kaunis Cari jääb silma viimaks ometi peidetud aardeni jõudnud Hans-Peterile. Aga Cari Mora oskab üllatavaid asju ja tema elutahet on varemgi proovile pandud. Meeste iha ja naiste ellujäämissoovi vahel hiilivad ringi koletised. Viimase saja aasta jooksul ei ole keegi suutnud manada neid esile verd tarretama panevamana kui sädelev Thomas Harris. „Cari Mora” on „Voonakeste vaikimise” autori Harrise kauaoodatud kuues romaan. „Hannibal Lecteri keha võib ju olla mujal, aga tema vaim on taas siin … „Cari Mora” on väga iseäralik ja pentsik raamat, mis on peaaegu täielikult pühendatud inimjulmuse võigaste äärmuste kirjeldamisele.” – The Spectator