Книги, похожие на «Christine Dwyer Hickey, Nääps»

Iga inimese, ka kõige silmapaistmatuma, elukäik on ainulaadne ja kordumatu ning vääriks seega omaette romaani. Ka Rakvere koolitüdruk Vaike vaatas juba varases nooruses tema ees säravale eluteele suurte lootustega, sest see pidi andekaks tunnistatud tüdrukut viima ainult ülesmäge, saama taevatrepiks, mille lõpul ta sinilinnu tiivul kõrgustesse tõuseb. Paraku tegi karm elu tema plaanidesse peagi oma korrektiivid ja tõestas, et andekus on ainult imetilluke eeldus selleks, et äravalituks saada; sinilinnu püüdmiseks peab inimene lisaks andekusele omama veel palju muud, kõigepealt raudkindlat tahet eesmärgi nimel oma nõrkusi võita ja emotsioone juhtida. Aga alati ei piisa sellestki – kui suured ajaloolised sündmused kogu rahva elu segamini löövad, saab varem nii ahvatlenud sinilinnu püüdmisest vaid soov ellu jääda. See on lugu Vaike Katterist – pehmest ja samas isekast, boheemlase hingega eluvõõrast ja ometi kõikidele rasketele katsumustele vastu pidanud naisest, viiekordsest emast ja kümnekordsest vanaemast. Lugu, mis peegeldab selle rõõmsaloomulise naise rõõmuvaest elu läbi viiekümne aasta.

Leelo Kassikäpa ainult täiskasvanutele mõeldud kogumik „Pikantsed jutukesed” koosneb kahekümnest erootilise alatooniga lookesest, mis on kohati väga üksikasjaliku seksistseeni kirjeldusega vürtsitatud. Siiski ei kohta me rõvedaid väljendeid, vaid naiselikult pehmes kõnepruugis kaasahaaravaid ladusaid lookesi, mille kohta naissoost lugeja avaldas arvamust, et üht rida lugedes haaravad silmad juba kiiresti järgmist. Meessoost lugeja arvamusel on neid lugusid võimatu lugeda, ilma et nad sind „käima tõmbaks”. Sellisel juhul on need lookesed meie madala iibe korral igati teretulnud vaheldus välismaistele pornosaitidele, mida, olgem ausad, mõned mehed suure andumusega vaatavad.… Mees ei andnud talle aega pikalt mõelda. Asus kohe energiliselt tegutsema, tema nõudlikud käed kobasid naise ihu ja liikusid sihikindlalt allapoole – keelatud tsooni. Katre ei suutnud enam tõrkuda, ühtegi mõtet ei olnud peas. Kindlasti oli selles omajagu süüd joodud veinil. Mõistus oli tema keha reetnud ja ürgsele kutsele valla jätnud. Seda olukorda mees nüüd kiiresti kasutaski. Tema käsi liikus mööda naise paljast säärt ülespoole … siis veel kõrgemale … lõpuks ei olnudki enam kuhugi liikuda ja selles kohas tundis mehe käsi, et naine on tema jaoks täiesti valmis. Seejärel pani mees oma teise käe naise alaseljale ja sealt edasi aluspükste ääre alla, paljale ihule. Peatus hetkeks kõhklevalt, justkui luba küsides …

Raamat räägib autori perekonna saatusest.„Sinised õunad“, nagu ka triloogia eelmised osad „Tuulekülv“ (2011) ja „Umbtaevas“ (2015, mõlemad kirjastuselt Varrak) kirjeldab Tapperite suguvõsa läbielamisi. 1944. aasta metsik septembritorm jättis Endriku ja Maarja koos lastega Läänemaa väiksesse rannakülla. Siitsamast algabki perekonna Kolgata tee läbi sõjast muserdatud maa. See on lugu meeleheitlikust põgenemisest, võitlusest ellujäämise eest, suurtest hirmudest; lapsepõlvest, kuhu alati mahub seiklusi ja väikesi rõõme, olgu aeg milline tahes. Kartus, et tema poliitiline tegevus Eesti Vabariigi riigivolikogu liikmena ja saksaaegne ametikoht majandusdirektooriumis võivad lähedastele ohtlikuks osutuda, sunnib Endrikut pere juurest lahkuma ja põranda alla minema. Tal tuleb perekonnast eemal viibida kaksteist pikka aastat, samal ajal kui NKVD ikka veel tema jälgi ajab. Kõik need aastad rändavad Maarja, pere neli last ning Endriku ema ja õed ühest Eestimaa paigast teise, püüdes võimalikult vähe tähelepanu äratada. Kust võtab väike habras Maarja hingejõu, et toime tulla üle jõu käiva töö, nälja, väsimuse ja pideva hirmuga? Võib-olla ammutab ta jõudu headelt inimestelt, keda oma rännakul kohtab; võib-olla aitab teda unistus leida jälle oma tilluke kodu, kus saaks koos perega vabalt ja hirmuta elada. Sest unistamist ei saa keegi keelata, unistada võib kas või sinistest õuntest.

Uppsalas külvab hirmu vägistaja, kes hiilib ohvritele ligi, uimastab nad süstiga, tõmbab koti pähe ja viib siis elajaliku teo lõpule. Toimunud on juba mitu kuritööd, aga keskkriminaalpolitsei mõrvajuurdluse osakond ei ole veel jalgu kõhu alt välja võtnud: Sebastian sõidab ringi mööda Rootsit ning räägib oma raamatutest. Teised uurijad, Torkel, Billy ja Ursula, on hõivatud oma muredega, ainult Vanja töötab ajutiselt Uppsalas ja uurib seda kohutavat juhtumit.Kui üks vägistamisohvritest surnuna leitakse, tuleb kogu meeskond jälle kokku. Jättes kõrvale omavahelised hõõrumised ja probleemid, asutakse juhtlõngade jälile: selgub, et ohvrid pole juhuslikult valitud. Mis neid ühendab ja miks tundub uurijatele üha enam, et väga paljud inimesed ei taha, et tõde ilmsiks tuleks?„Naine, kes ihkas õiglust” on kriminaalpsühholoog Sebastian Bergmani menuka sarja kuues raamat.