Книги, похожие на «Christine Dwyer Hickey, Nääps»

Nende kaante vahelt leiate sümboolse portree ühest elatanud naisest, kes elab üksinda vanatädilt päritud Oapõllu väiketalus Hiiumaal, kaaslasteks kass Mirri ja lugematu hulk eluteel talletatud, mälu poolt juhuslikus järjestuses ette söödetud mõtteid ja meenutusi.Elus toimunud sündmused käivad vanuriga kõikjal kaasas, vahel haaravad teda jäägitult ja sunnivad ammu toimunut jälle läbi elama. Sealsamas aga taanduvad need meenutused kiretu jutustaja ossa, ning ta saab elus juhtunut kõrvalseisja pilguga uuesti üle lugeda nagu raamatukogust toodud romaani, tookordsetele sündmustele oma mõtteid vahele lükkides. Nagu kõiki eakaid, hakkavad ka Ernat kimbutama mitmed tervisehädad, aga need ei suuda naise loomupärast optimismi murda. Lõplikule minekule ta ei mõtle, sinna on veel aega!

«Pärsia kirjad» on satiirižanri põhjapanevamaid teoseid maailmakirjanduses. Et aga «Pärsia kirjade» huumor ja satiir meile mõistetavad oleksid, oleks ehk kohane meenutada ajastut. Louis XIV, valitsenud suurriiki 74 aastat (kauem pole vist üleüldse keegi maailma ajaloos riiki valitsenud), suri kogu Euroopale kergenduseks 1715.a. Troonipärija Louis XV-nda alaealisuse tõttu hakkas riiki juhtima Orléans'i hertsog Philippe, kes armastas luksust, pidusid ja tralli. Ka paberraha sissetooja John Law' afäär langeb just sellesse ajajärku. Valitseva ringkonna argielu oli üks lõpmata pillerkaar, õukondlaste vaimsel piiratusel polnud aga põhja ega lage… Nojah, tuleb tuttav ette. Tõepoolest, «Pärsia kirju» lugedes jääb mulje, et maailm pole mitme sajandi vältel suurt muutunudki. Aga kas siis šedöövritega pole ikka nii? Eks nad seetõttu šedöövrid olegi, et aeg pole suutnud nende sõnumit kahandada ega ähmastada. … Kaks noort pärslast saabuvad Euroopasse ja mida nad siin kõik näevad ja kuulevad?!?… Lauri Leesi

„Naise elus koidab kord aeg, mil ta väsib pidevalt häbi tundmast.Ja siis on ta vaba saama selleks, kes ta tegelikult on.”1940. aastal on 19-aastane Vivian Morris just ülikoolist välja visatud. Tüdruku jõukad vanemad saadavad ta New Yorki tädi Pegi juurde, kes on ekstravagantse teatrimaja omanik. Seal tutvub Vivian terve rea eriskummaliste ja karismaatiliste tegelastega. Ent kui Vivian teeb ühe skandaalse vea, pöörab see terve tema maailma pahupidi, nii et tal kulub aastaid, et asjadest lõplikult sotti saada. Kuid viimaks toob see eksisamm talle ka uue arusaamise sellest, mis elu ta päriselt elada tahab ja millist vabadust ta tegelikult ihkab.Menuraamatu „Söö, palveta, armasta” autori hõrk romaan täis glamuuri, armastust ja seiklusi jutustab noorest naisest, kes avastab, et selleks et olla hea inimene, ei pea sugugi olema tubli tüdruk.

Poja imetleva pilgu all tantsivad nad Nina Simone’i lauldava „Härra Bojangles’i” saatel. Nende armastus on maagiline, pöörane, lakkamatu pidupäev. Nende elus pole ruumi muule kui ainult naudingutele, fantaasiatele ja sõpradele.Ootamatusi täis ekstravagantne ema annab tooni ja hoiab ohje enda käes. Tema on see, kes võttis perekonda ka neljanda liikme – korteris ringi uitava suure eksootilise linnu Preili Superkasutu. Ja just ema tõmbab neid pidevalt poeesia ja meeletuste keerisesse.Ent ühel päeval läheb ta üle piiri. Isa ja poeg teevad kõik, et paratamatut ära hoida, et pidu, maksku mis maksab, jätkuda saaks.See on meeletu armastus kõige ehedamal kujul.Olivier Bourdeaut sündis 1980. aastal Nantes’is. Ta töötas kodulinnas kinnisvaramaaklerina, kuid edutult ja 30-aastasena jäi töökohast ilma. Siis otsustas ta järgida oma unistust saada kirjanikuks. Esimene romaan ei õnnestunud ja ei leidnud kirjastajat. Järgmise, „Oodates Bojangles’it”, kirjutas Bourdeaut valmis paari kuuga ja see on tema esimene avaldatud romaan. Ilmunud Prantsusmaal raamatuna 2016. aasta jaanuaris, sai täiesti tundmatu autori teosele osaks erakordne menu, seda on ka pärjatud mitmete mainekate kirjandusauhindadega.Praegu elab Olivier Bourdeaut koos vanematega Hispaanias.Romaani pealkiri „Oodates Bojangles’it“ on parafraas Samuel Becketti näidendile „Oodates Godot’d“.