Книги, похожие на «Jaak Jõerüüt, Muutlik»

„Lahkulöömislahingud”, täiendava pealkirjaga „Kuu Ordu 2061. aasta sõja teine raamat” on järg 2011. a novembris ilmunud romaanile „Ennesõjaaegne kullakarva”, täiendava pealkirjaga „Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat”. (Paberraamat ilmus sarjas „Sündmuste horisont” 27. raamatuna.) Mainitud esimene raamatu katkeb poolelt sõnalt, nii et mõned inimesed on tunnistanud, et käisid poes vaatamas, ega nad ometi praakeksemplari pole saanud… Autori sõnul juhtus lihtsalt selline asi, et kui romaan kokku sai, selgus, et mahtu on üsna palju ja nii ta selle enam-vähem keskelt, enam-vähem loogilise koha pealt kaheks lõigi… Sõda! Sõda on kurb paratamatus ja kuigi Kuu Ordu juhid on konflikti vältimatust mõistes selleks hoolikalt valmistunud, ei lähe sellest midagi oluliselt paremaks – sõjas saab ikka palju inimesi surma ja vaenupooled kipuvad lootusetu järjekindlusega tegema võimalikest halvimaid valikuid. Nii lähevad ka selles sõjas asjad lihtsalt masendavast veelgi räbalamaks, kuni jõutakse tuumalöökide vahetamiseni. Sest Kuu Ordu on osutunud liiga vintskeks vastaseks. Ja seal, radioaktiivseks tuhaks muutunud Madagaskari asulate ja Maa orbiidil triivivate tehiskaaslaste rusude keskel sünnib uus ajastu – kosmoserahva karm aatomitulene koidik.

Andrei Ivanov on tuntud ja tunnustatud romaanikirjanik.Tema koduks on proosa suurvormid, kus ta naudib täielikkuvabadust ning loob uusi maailmu. Selle tunnistuseks on näiteksromaanid „Hanumaniteekond Lollandile” (2012), „Harbini ööliblikad” (2014) ja „Isevärkikalmistu asukad” (2019).Siinne raamat tutvustab Andrei Ivanovi loomingulise natuuri neidkülgi, mis seni on kippunud varju jääma: ta on väljapeetud stiiliganovellikirjanik ja sügavalt mõtlev esseist.Andrei Ivanovi lühiproosa kõneleb tundlikest rännakutest Taani ja Saksamaale,Pariisi ja iseendasse. Tema esseed peavad kahekõnet tänapäevamaailmakirjandusega (Ljudmila Ulitskaja, Kazuo Ishiguro, LászlóKrasznahorkai, Péter Nádas) ning on täis elegantseid mõttearendusi jasähvatusi.

Kelly ja Maxwell on teineteisesse meeletult armunud. Nende ees seisab palju tulevikuplaane ja pikk ühine elu. Kuid siis kerkib armunute õnne kohale oht: Kelly saab teada Maxwelli arvukatest suhetest ja see vapustab teda hingepõhjani. Kas Kelly suudab olla nii tark ja täiskasvanud, et armukadedusega toime tulla ning väljavalitu minevikuga leppida?

Anton Pavlovi poeg Tehhov on viidanud, et püss esimese vaatuse seinal teeb pauku viimases. Juhtub aga nii, esimeses vaatuses käivad hoogsad paugud ära ning krimiuurijad Andres Västrik ja Rita Leidpalu olgu targad ning tehtku kindlaks, milline püss hiljem seinale riputada. Sest, vaadake Pärnumaal on igal mehel vintraud kodus ja ka paugu tegemiseks on paljudel põhjus. Kui puud saaksid rääkida…

Markii de Sade´i looming kuulub maailmakirjanduse kõige skandaalsema osa hulka. See on egoistliku mõnuõpetuse õigustus, mille tuum seisneb väites, et inimesed on sündinud erinevate kalduvustega ning igaühel on õigus oma kalduvusi järgides mõnu taga ajada.De Sade´i enda kohta on liikvel vastakaid arvamusi. On käsitlusi, mis annavad markiist pildi kui virilast ja impotentsusele kalduvast psühhopaadist ning naeruväärsest grafomaanist, kes täitis prostituutide piinamise eest pälvitud vanglapäevi ja oma isiksuse väärdumusest tingitud hullumaja-aastaid tekstuaalse eneserahuldamisega. Samas on temas nähtud vaprat vabadusvõitlejat ja peaaegu valgustuse ideelist juhti, kes oli hulljulgete mõtteavalduste tõttu sunnitud vaevlema ligi 30 aastat vanglaüksinduses; või erudeeritud ja sügavamõttelist filosoofi ning peenekoelist psühholoogi, kes oli oma kaasaegsetest tohutult ees; või lihtsalt geniaalset ja suurepärast kirjanikku. Perioodil, mil de Sade varjas end võimude eest La Coste´i lossis, palkas tema abikaasa talle seksuaalorjadeks lapsi, formaalselt muidugi teenijateks. Kui kõik seksuaalselt kuritarvitatud lapsed lossist põgenesid, jäi vabatahtlikult de Sade´i juurde üksainus tüdruk – Justine. «Justine ehk Vooruse õnnetused», esimene raamat, mis autoril õnnestus (anonüümselt) avaldada, on de Sade´i menukaim teos. Kuigi see on üsna tüüpiliselt sade´ilik raamat, erineb ta teistest sellepoolest, et vooruslik minajutustaja ei nimeta ühtegi kehaosa ega tegevust õige nimega, vaid kasutab metafoore.Vahetult enne selle romaani ilmumist teatas de Sade põnevuse üles kruvimiseks ühele oma tuttavale: «Praegu trükitakse ühte minu romaani, aga see on liiga amoraalne, et saata seda nii arukale ja kombekale inimesele nagu Teie. Mul oli raha vaja, mu kirjastaja palus mult midagi eriti pikantset, ja ma kirjutasin talle raamatu, mis suudaks kuradigi katku nakatada. Selle nimi on „Justine ehk Vooruse õnnetused“. Põletage see raamat ja ärge seda lugege, kui see peaks juhuslikult Teie kätte sattuma.»