Книги, похожие на «Jorgos Seferis, Müütiline jutustus. Logiraamat III»

Soomerootsi kirjanik Ulla-Lena Lundberg (s 1947) sai oma romaani „Jää“ eest 2012. a Soome tuntuima, Finlandia kirjandusauhinna. Teose tegevus toimub suure saarestiku väikesel saarel, kuhu pärast sõda saabub uus kirikuõpetaja Petter Kummel koos oma naise ja väikese tütrega. Elurõõmsale ja heatahtlikule pastorile tundub, nagu oleks ta paradiisi jõudnud, sõda on seljataga ja elu hakkab taas rööbastesse minema. Tema kõrval on armastatud naine Mona, kes teeb kõik, et nende elu uues kohas laabuma hakkaks. Väikeses saarestiku koguduses puutuvad nad kokku väga erinevate inimestega alates Nõukogude Venemaalt põgenenud arstist Irene Gyllenist kuni vaikse Posti-Antonini, kellest saab pastoripere kõrval üks romaani kesksemaid tegelasi.Ulla-Lena Lundberg on pärit Ahvenamaa servalt väikesaarelt Kökarilt ja romaan tuginebki suuresti kirjaniku perekonna loole.

New York Timesi müügihittide „Pimedas, pimedas metsas“ ja „Naine kajutist nr 10“ autori Ruth Ware’i uus judisema panev romaan on ilmunud!Ühel jahedal juunihommikul jalutab naine koeraga Salteni idüllilise rannaküla Reachi-nimelise jõe loodeterohkel suudmealal. Enne kui perenaine takistada suudab, tormab koer vette ja lohistab kaldale eseme, mis paistab esialgu lihtsalt hulpiva kepina, kuid osutub millekski hoopis enamaks…Järgmisel hommikul saavad kolm Londoni erinevates osades elavat naist, Fatima, Thea ja Isabel, oma kunagise lahutamatu seltskonna neljandalt liikmelt Kate’ilt tekstisõnumi, mida nad pole MITTE KUNAGI soovinud saada. Sõnumis seisab vaid kolm sõna: „Ma vajan teid.“

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.