Книги, похожие на «Tiit Aleksejev, Müürideta aed»

Paljud kadestavad noore kirjaniku Margarita elu: suurilmapeod, maailmanimega moekunstnike disainitud riided, moodne kirjastajast armuke… Miski ei puuduta eduka kaunitari hinge ja seda enam ei oska keegi arvata, et ta elab minevikus, püüdes unustada kahe aasta tagust vapustavat armuromaani teleajakirjanikuga. Margarita on aga kindel, et nad kohtuvad veel.

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Küllap tahaks iga inimene, et elu kulgeks rahulikus rütmis, ilma järskude kurvide ja muutusteta. Paraku alati ja kõigil see ei õnnestu – ja tavaliselt just mingi elumuutuse korral rändab mõte kõigepealt minevikku, tuues sealt esile palju niisugust, mis juba ajalukku peaks kuuluma. Olev ja Ervin olid noorpõlves töökaaslased ja lahutamatud sõbrad, aga nende eluteed hakkasid ühtäkki mitmeti erinevalt kulgema. Mehed jäid teineteisele võõraks, kuni aastakümnete pärast ootamatult kohtusid – mõlemad juba teist korda abielus ja täiesti erinevat elu elanud. See kohtumine tõi jällegi mõlemale põhjuse minevikku meenutada, möödunu üle järelemõelda ja nentida, et elu on olnud hallivõitu, aga ometi ka huvitavalt kirjulaiguline nagu Olevi koerake Muki, kelle mees on endale vanaduspäevil seltsiliseks võtnud. Nende elust läbi käinud naised ja suhted nendega on üks teemasid, millest kumbki meestest üle ega ümber ei saa – isegi siis mitte, kui juba paarkümmend aastat pensionil oldud.Sisust sõltuvalt on romaan omalaadse hakitud kompositsiooniga, mis on ajaliselt mitte-kronoloogiliselt ritta lükitud.

Aga igaühel on mingi eesmärk. Kes tahab saada rikkaks, kes surra, kes leida armastuse, kes mingitki tööd, kes elab päevast päeva, sest küll iga päev muretseb ise enda eest. Võib-olla tuleb homme katastroof. Võib-olla õnnestub kellelgi lõpuks internet kokku lasta.Võib-olla tuleb suur vihm või suur põud, suur külm või suur kuum, veeuputus või veepuudus. Aga mis me sinna teha saame? Täna peab reisija saama lennukisse, piloot oma kohale, stjuuardid ja stjuardessid on juba ametis, kakssada, kolmsada inimest on valmis tõusma taevasse, midagi eriti tundmata, mõeldes millelegi hoopis muule. DHL-i kuller peab leidma õige aadressi ja paki kätte andma, india mees, kes töötab meie küla postkontoris, peab lõunatunnini veel kaks tundi ootama. Poolakas Konrad peab lammutama ja ehitama, kuni õhtu kätte jõuab. Kuninganna peab valitsema, kuni jõuab surm.Maailm peab kestma nii kaua, kuni Jumal temast ära tüdineb. Teist valikut pole. Kas kellelgi on?

Soomerootsi kirjanik Ulla-Lena Lundberg (s 1947) sai oma romaani „Jää“ eest 2012. a Soome tuntuima, Finlandia kirjandusauhinna. Teose tegevus toimub suure saarestiku väikesel saarel, kuhu pärast sõda saabub uus kirikuõpetaja Petter Kummel koos oma naise ja väikese tütrega. Elurõõmsale ja heatahtlikule pastorile tundub, nagu oleks ta paradiisi jõudnud, sõda on seljataga ja elu hakkab taas rööbastesse minema. Tema kõrval on armastatud naine Mona, kes teeb kõik, et nende elu uues kohas laabuma hakkaks. Väikeses saarestiku koguduses puutuvad nad kokku väga erinevate inimestega alates Nõukogude Venemaalt põgenenud arstist Irene Gyllenist kuni vaikse Posti-Antonini, kellest saab pastoripere kõrval üks romaani kesksemaid tegelasi.Ulla-Lena Lundberg on pärit Ahvenamaa servalt väikesaarelt Kökarilt ja romaan tuginebki suuresti kirjaniku perekonna loole.