Книги, похожие на «Bergsveinn Birgisson, Must viiking»

Viktor Suvorovi triloogia „Suure Aastakümne kroonika“ teine raamat „Murdumine“ viib aastatesse 1956-1957. Stalini surma ja Beria hukkamise järel on Nõukogude Liidus absoluutse võimu tipus kaks meest – Kommunistliku Partei juht Nikita Hruštšov ja „Võidu marssal“ Georgi Žukov. Kahekesi paistavad nad põrmu Molotovi, Malenkovi ja Kaganovitši „parteivastase grupi“, ent peagi seisavad nad teineteisega silm silma vastas. Kes keda? Taustaks 1956. aasta Ungari ülestõus ja esimese sputniku lend.

„Mingit tõeliselt globaalset maailmakorda ei ole kunagi olemas olnud,“ ütleb Kissinger. Üldiselt on inimkonna ajaloos eri tsivilisatsioonid määratlenud omaenda korrakontseptsiooni. Igaüks on näinud ennast maailma keskpunktina ja pidanud oma eraldiseisvaid põhimõtteid universaalselt kehtivaiks. Kuid tänapäeval toimuvad rahvusvahelised suhted globaalsel alusel ja erinevad ajaloolised maailmakorra mõisted kohtuvad. Küsimus, mis tuleb lahendada, on kõigile rahvastele ühine – kuidas kujundada erinevad ajaloolised kogemused ja väärtused ühtseks korraks?Uus maailmakord – nagu iga varasemgi – sünnib vastusena teatud küsimustele. Kissinger sõnastab need küsimused nii: mis on uue rahvusvahelise korra põhiüksused? Millised on võimalused nende koostööks ja mis on need eesmärgid, mille nimel nad ühiselt tegutsema hakkavad? Kellest saavad selle korra põhimängijad – ja millises omavahelises ühenduses?Provokatiivselt ja veenvalt ühendab Kissinger ajaloolise ülevaate geopoliitiliste arengute prognoosidega. „Maailmakord“ on unikaalne teos, mille autor saakski olla vaid eluaegne poliitikakujundaja ja diplomaat nagu Kissinger.Henry Kissinger (snd 1923) on üks 20. sajandi mõjukamaid välispoliitika teoreetikuid ja praktikuid, kes mängis aastatel 1969–1977 USA välispoliitikas domineerivat rolli, töötades president Nixoni julgeolekunõuniku ja seejärel USA välisministrina. Välispoliitikas kaldus ta reaalpoliitikasse ning oli jõudude tasakaalu teooria pooldaja. 1973. aasta pälvis ta Nobeli rahupreemia. .392 lk

Rootsi on Põhjala ja Balti piirkonna suurim riik ja endine suurvõim. Kuna suurriigi periood on Eestit kõige rohkem mõjutanud, siis on meile see tahk Rootsist ehk kõige paremini tuntud. Tegelikult kestis suurvõimuaeg Rootsi poliitikas üsna vähe aega ja pärast seda oli ta kuni 20. sajandi alguseni mahajäänud vaene agraarmaa, kust eeskätt sel põhjusel rändas välja 1,5 miljonit inimest. Käesolevas raamatus püütakse Rootsist anda terviklikum pilt ja tutvustada muid olulisi tahke selle riigi elus. Autor püüab leida vastuseid küsimustele, miks Rootsi asepeaminister on öelnud, et Rootsi ei ole üldse rootslaste üles ehitatud, miks kulges reformatsioon seal esialgu nii raskelt, miks end gootide järeltulijaks pidav Gustav Adolf sekkus Euroopa ususõtta või kuidas Rootsi suutis Teises maailmasõjas erinevalt teistest Põhjamaadest ainukesena säilitada neutraalsuse ja oskas tänu Wallenbergidele ajada asju nii sakslaste kui ka liitlastega. Raamatus vaadeldakse Rootsi majanduse ja kultuuri ülesehitamist ning heaoluühiskonda jõudmist, samuti paljusid sisse- ja väljarändeid ja nende mõju. Raamatus on rohkelt värvikaid lugusid sündmustest ja inimestest, näiteks kuidas kuningast võib saada mereröövel, kuidas Kalle Blomkvisti prototüüp sõidab jalgrattaga Rootsist Hiinasse või kuidas protestilaulja Joe Hill alias Joel Hägglund Ameerikas surma mõistetakse.Autor Tõnis Arnover on Tartu ülikooli nõukogudeaegne kasvandik. Seal rootsi keelt õppinuna on ta 30 aastat tõlkinud rootsi ja soomerootsi kirjandust ning töötanud palju aastaid majandusajakirjanikuna. Selline taust andiski julguse kokku panna kultuur, majandus ja ajalugu. Ja üldse, miks peaksid enamiku Euroopa riikide kultuuri- ja ajalooraamatute autorid olema inglased? Ei pea ju.

„Sovetistan“ on raamat riikidest, kuhu pääsemine võib ollakeerukas ning mida tavaliselt reisisihina ei nähta. Endised nõukogudevabariigid Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Türkmenistan ja Usbekistaniseseisvusid 1991. aastal ja nende areng on olnud väga erinev – suhtelisestdemokraatiast täieliku totalitarismini, äärmisest vaesusest märkimisväärsejõukuseni.Kunagi viis läbi nende maade Siiditee. 20. sajandil üritati neidnomaadi-ühiskondi vormida kommunistlike ideaalide järgi. Siin, Aasia südames,on ikka veel säilinud iidsed traditsioonid nagu pruudirööv, kotkajaht,ratsakunst ning käsitsi vaibakudumine, kuid kontrastiks on nõukogudeühiskonna varemetele kasvanud ülimoodsad näidislinnad, nafta- jagaasitööstus ning läänelikud kaubamajad ja restoranid.„Sovetistan“ sisaldab unustamatuid kohtumisi kõige inimestega, kel onkõige kummalisem saatus, suurepärase maastiku, dramaatiliste ajaloosündmuste,jõhkra diktatuuri ja kustumatu lootusega.

Oma elu pöördepunkti jõudnud mehed ei kipu end tavaliselt avama. Ennast avanud mees on nõrk ja haavatav ‒ nõnda mõtleb suurem osa mehi. Nii jäävadki meeste sisemised võitlused vaid nende endi ja paari väga lähedase inimese teada. Kuid Võrno on otsustanud sellest ringist välja murda, ja tema raamat väärib juba ainuüksi seepärast lugemist. Taktitunne ja diplomaatiline kõnepruuk on kõrvale jäetud ning lugejal on harukordne võimalus lasta endale asju otse näkku öelda. Kas ta öelduga nõustub või mitte, see on juba tema otsustada.Raamatu teine ja võib-olla hoopis suurem väärtus seisneb aga muus. Eestist on viimase 25 aasta jooksul käinud sõjalistel missioonidel üle 3500 mehe ja naise. Nende tegemisi on avalikkuse ette toodud palju, kuid nende tundeid, mis missioonidel olemisega kaasnevad, suhtedraamasid, siseheitlusi ja omavahelisi keerulisi suhteid, mida põhjustab pikka aega kestev suletud süsteemis viibimine – peaaegu üldse mitte. Võrno raamatuga saab see suur tühimik täidetud. Kui julged, saa osa sellest energiavoost, mis Võrnost hoovab! Head lugemist!