Книги, похожие на «Александр Куприн, Must välk»

Aleksei Konstantinovitš Tolstoi (1817–1875) looming on võrreldes teiste krahvist kirjanike Tolstoide omaga napp, kuid sugugi mitte vähem mõjukas. Kirjandus- ja teatrilukku on ta läinud ajalooliste tragöödiate triloogiaga, tema sõnadele loodud Tšaikovski romanss „Kesk voogavat balli“ on hästi teada igale selle žanri austajale. Koos vendade Žemtšužnikovidega lõi ta Kozma Prutkovi kuju, kelle lausest „Keegi ei saa hõlmata hõlmamatut“ on saanud käibefraas.„Vereimejas“ on Tolstoi esimene venekeelne proosatekst ja selles on kõike ülalnimetatut: tragöödiat, balle ja kahtlemata ka hõlmamatut, vnagu näiteks ellu ärkavad maalid ja asukohta muutvad majad. Kas inimeste seas liiguvad tõesti ringi vereimejad või on kogu lugu ühelt tegelaselt, riiginõunik Teljajevilt hinnangut laenates siiski „mingi allegooria, midagi metafoorset, hmm!“?

Jules Verne'i (1828–1905) romaani «Back Cupi saare saladus» (1896) tegi maailmakuulsaks tšehhi režissööri Karel Zemani 1958. aasta film, mis oli novaatorlik eelkõige oma visuaalse külje ehk siis 19. sajandi stiilis joongravüüri tüüpi animatsiooni ning reaalsete näitlejate ühendamise tõttu.Filmi aluseks olev romaan on kiiretempoline ja pööraste süžeekäikudega ulmeseiklus, millest ei puudu hull teadlane ja tema tohutu hävitusjõuga hirmuäratav relv, piraatide võimas salaorganisatsioon, nende baas vulkaanikraatriga saladusliku saare südames, lahingud allveelaevade vahel ning loo kulminatsiooniks ka suurriikide laevastike rünnak piraatide saarele ja superrelva käivitamine. Käesolev romaan on vahest Jules Verne'i kõige iseloomulikum, kuna siin on üheskoos esindatud kõik need teemad ja tüpaažid, mis tema varasemates teostes on eraldi olemas: vulkaanid, ülivõimsad kahurid, allveelaevad, aga eelkõige oma identiteeti maailma eest varjav suur üksiklane, olgu siis geniaalne teadlane, piraat või krahvmontecristolik kättemaksja, kelle valduses on inimkonnale tundmatu tehnoloogia.

Vennad Grimmid panid „Lumivalgukese“ muinasjutu esimese variandi „Õnnetu laps“ kirja 1808. aastal. See jäi nende elu ajal käsikirja. Vennad Grimmid avaldasid „Lumivalgukese“ muinasjutu 1812. aastal oma suure muinasjutukogumiku „Laste ja kodu muinasjutud“ esmatrükis. Nad redigeerisid iga uue trüki jaoks oma muinasjutte, kuna nii lapsevanemad, kooliõpetajad kui ka kiriku esindajad kritiseerisid muinasjutte nende vägivaldsuse pärast. Näiteks asendas Wilhelm Grimm „Lumivalgukese“ teisest trükist alates kurja ja jumalakartmatu ema kurja ja jumalakartmatu võõrasemaga. Siinses väljaandes on kolm „Lumivalgukese“ varianti ja vendade Grimmide kommentaarid „Lumivalgukese kohta“.

Varbaluumurru tõttu on Reglisse loobunud kauaoodatud puhkusereisist oma boyfriendi ja sõpradega. Olude sunnil naaseb ta ajutiselt vanematekoju. Isepäine tudengineiu peab vaatama vastu pettumust valmistanud minevikule ja kodus viibimise ebameeldivale reaalsusele. Lisaks allaheitlikule emale, võimukale isale ja kõigi lemmikust vennale peab neiu hakkama saama ka majakülalisest meeldiva modelli, armsa naabripoisikese ja linna saabunud esimese armastusega. Seesuguste klišeega saab toime tulla (õnnelikkus on välistatud!) üksnes päevikut pidades ning sageli ja ägedalt vihastades.