Книги, похожие на «Nancy Huston, Murrangujooned»

Raamat jutustab suhtumisest ja suhetest, kus noore mehe eluperioodi, mida võiks võrrelda kaljuserval kõndimisega, lõpetab juhuslik kohtumine endast kümme aastat vanema naisega. Sedapidi vanusevahe on teadagi ühiskonna silmis vale. Kahe peakangelase (19.a. ja 29.a.) teekond teineteiseni kujuneb sedavõrd keeruliseks, et nende vahel haigutab sõna otseses mõttes kuristik. Suhtesse imbub ärimehest kröösus. Jah, raha omades tekivad suured võimalused, aga sageli ka ohud. Lugedes saategi teada, kuidas Rünno, Katriin ja Rein tulevad toime olukorraga, kus nendega mängivad marionetlikke mänge kõrvalseisjad.

Tavaline romaan isemoodi inimestest. Või vastupidi.Elsa on seitsmeaastane ja ärritab teisi oma isemoodi olekuga. Vanaema on seitsmekümne seitsme aastane ja ärritab teisi hullude tempudega. Näiteks sellega, et seisab rõdul, hommikumantli hõlmad lahti, ja tulistab ootamatuid külalisi värvikuulipüssist.Vanaema on Elsa ainuke sõber. Neil on oma salakeel ja muinasjutuvestjate kuningriik Miamas, mis asub Peaaegu-Ärkvel-Maal. Sinna viib vanaema Elsa öösiti seiklema, kui Elsa vanemad lahku lähevad ja kui Elsat koolis kiusatakse. Selle maa elanikud on kõik isemoodi ja seal ei kästa normaalne olla. Kui vanaema sureb, ei pääse Elsa enam Peaaegu-Ärkvel-Maale, aga see-eest on vanaema korraldanud talle suure seikluse pärismaailmas. Elsa peab kohale viima vanaema kirjad naabritele, kellelt vanaema tahab vabandust paluda. Ülesannet täites õpib Elsa lähemalt tundma joodikut, monstrumit, võitluskoera, vinguviiulit ja teisi majaelanikke ning avastab nii mõndagi üllatavat Miamase ja vanaema kohta.„Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust” on kurbnaljakas argimuinasjutt kiiksuga superkangelastest, elust, surmast ja ühest olulisest inimõigusest – õigusest olla isemoodi. See raamat on kirjutatud sama terava koomikanärvi ja sooja südamega nagu autori esikromaan „Mees nimega Ove”.

456 lk„Brežnevi lapsed“ on autobiograafiliste sugemetega romaan stagnatsiooniaegsest Eestist ja taasiseseisvuse algusaegadest. Meenutused hakkavad hargnema rahulikust mereäärsest Ruha külast ja viivad edasi 1970.– 1980. aastate vahetuse Tallinnasse, läbi lapse silmade nähtud nõukogude koolisüsteemi varjatud julmusesse ja 1990ndate alguse varakapitalismi. Autor sündis 1964. aastal Tallinnas tatari perekonnas ja siin käis ta ka koolis. Pärast Moskva ülikooli filoloogiateaduskonna lõpetamist abiellus ta hollandlasega ja elab 1989. aastast Hollandis. Romaani esmatrükk ilmus pealkirja „Не боюсь Cиней бороды“ all.

Keskea künnisele jõudnud Kertu pääseb imekombel raskest liiklusõnnetusest ja taas hakkavad teda painavad kummalised unenäod ning Piksekiviga seotud mälestused lapsepõlvest. Naine otsustab aja maha võtta, et üle aastate külastada oma kodutalu Saaremaal. Seal kohtab Kertu kunagist naabripoissi. Ka Tõnu oli varakult kodunt lahkunud, kuid mõne aasta eest kodukanti naastes talunikuks hakanud.Kuigi Kertu ja Tõnu isiklikus elus on palju pettumusi, lahvatab nende vahel kirglik armastus. Ent tee teineteise leidmiseni on sillutatud ootamatute katsumuste ja salapäraga. Armastajate ette kerkivad järjest uued takistused. Kas nad suudavad need ületada?„Kuule, ega sa ometi Nõlvaku Kertu pole?” pääsesid Tõnu keelepaelad viimaks valla.„Kes siis veel?” purskas kunagine naabriplika vallatult naerma. „Võttis sul aga aega!”Mees naeris kaasa, aga muutus siis taas tõsiseks.„Sul näib mingi mure olevat, aga mina muudkui lõõbin,” ohkas Kertu.„Eks neid muresid jätkub meil kõigil igasse päeva, aga …”„Mis aga?”„Sa oled liiga ilus: imeline olend ligipääsmatuse pooluselt. Seepärast pean ma enne selle teadmisega kohanema, et sina oled ikka tõesti sina.”

Mul on Sulle väike kingitus…Ühel päeval, kui ma puhkasin, käes teetass ja kõrval shokolaad ja olin ennast mugavasti tugitooli kerra tõmmanud, valge tekike peal, tahtsin lugeda või vaadata midagi väga ilusat, romantilist ja kerget. Ei leidnud seda.Hakkasin siis ise unistama ja panin selle kõik kirja. See oli väga nauditav!Loodan, et see on ka Sulle sama nauditav ja kerge lugemine, mida kinkida eelkõige iseendale või kindlasti ka oma BFF-le, sõbrannadele, emadele – ainult naistele!Kindlasti soovitan lugeda koos tassi hea tee, kohvi ja shokolaadiga või kes soovib, ka punase veiniga.Võta, istu, loe ja sukeldu lõõgastusse ning naudingusse!”– Melodia Seraph