Книги, похожие на «Ю Несбё, Muretu»

Teos võitis 2011. aastal Soome tähtsaima kirjanduspreemia, Finlandia auhinna. 1986. aastal sõidab Moskva ülikoolis arheoloogiat õppiv soome tüdruk rongiga Moskvast Ulaanbaatarisse. Sõit kestab nädalaid, mõnes jaamalinnas on peatus mitme päeva pikkune. Tüdruk on ühes kupees 45-aastase palju näinud ja läbi elanud vene mehega, kes joob kõvasti viina ja üritab tüdrukut paaril korral õnneks võtta, aga on pigem ikka vene hing, tutvustab pikkades monoloogides oma keerulist elukäiku ja elufilosoofiat, mis samas iseloomustab hästi ka kogu nõukogude korra segaputru. Koos käivad nad ka linnu avastamas, mehe nõukogude elu tundmisest on tüdrukule palju kasu, eriti sihtpunktis Ulaanbaataris, kus tüdruk soovib näha kaljujoonistusi, aga selgub, et välismaalasi linnast välja ei lubata. Rongis ebameeldivaid hetki põhjustanud mees on Mongoolia absurdis siiski ainus päästerõngas, lausa kodune ja turvatunnet sisendav. Teos kirjeldab palju vene elu eripära, väga poeetilised on pakaselise ilma ja nõukogude absurdi kirjeldused.

Tavaliselt vaikne Soodevahe on suve jooksul üllatavalt populaarseks muutunud. Pikalt kestnud ilusad ilmad meelitavad inimesi loodusesse: ühed lihtsalt matkavad või panevad ujumiskohas peo püsti, teised peavad fotojahti, käivad marjul ja seenel, püüavad kala, teevad trenni ning jooksutavad koeri. Ent on ka praktilisemaid tegevusi – kohalik talumees müttab traktoriga ringi ja haagiselamus suvitav tallinlane valvab püssiga suurt kartulipõldu.Aga miks kunagised Soodevahe elanikud oma taluvaremete juurde tulevad? Kas neid on tabanud nostalgialaine, et raiesmikuks raadatud metsa ühiselt taga nutta? Või tahavad vanad arved klaarimist?Kui laupäeva õhtul kõlavad lasud ja voolab veri, ilmuvad kohale raamatust „Jaanituli Käopesas” juba tuttavad kriminaalpolitsei uurijad Marko Tammik ja Piret Velliste, kes peavad asjasse selgust ooma. Nagu elus sageli, peituvad kurbmängu põhjused minevikus.Eet Tuule on varem avaldanud üheksa raamatut: „Trompetid udus” (2014), „Tagalaane valitsejad” ja „Poisike rukkis” (2015), „Sundsuvitaja” (2016), „Juured ja võrsed” ning „Keset ilu ja valu” (2017), „Eraku eksitus”, „Jaanituli Käopesas” ja „Metsatalu saladused” (2018).

Tõsieluline põnevik Rootsi ajaloo suurimast raharöövist„Ühesõnaga, me peame leidma helikopteri. Ja piloodi. Ja siis me õhime end läbi katuse, ronime mööda redelit alla ja võtame raha. Ja kõik see võtab maksimaalselt kümme minutit. Ja samal ajal peame olema kindlad, et politsei helikopterid ei saa õhku tõusta.“„Täpselt, täpselt,“ noogutas Maloof.„See kõlab… sa kuuled, kuidas see kõlab, eks?“ küsis Sami.Maloof naeris, kuid tema hääles kõlas uhkus. Ta leidis, et tema plaan on täis võimalusi, väljakutseid, hiilgust.2009. AASTA 23. SEPTEMBRI VARAHOMMIKUL KÕLAB HÄIRE – VÄSTBERGAS RÖÖVITAKSE SULARAHAKESKUST.See on Rootsi ajaloo kõige suurejoonelisema röövi avapauk. Röövijad saabuvad helikopteriga ja politseil ei jää üle muud kui pealt vaadata, kuidas nad ligi 40 miljoni krooniga õhku tõusevad ja kaovad. Ainsatki lasku laskmata.“Jonas Bonnier on juhtinud tuhandeid väljaandeid ja kümneid tuhandeid ajakirjanikke üle kogu maailma, kuid ta pole kunagi üheski ajalehes ega toimetuses palgalisena töötanud. 2009. aastal, kui Jonas juhtis Skandinaavia suurimat kirjastuskontserni läbi ajakirjandust laastava majanduskriisi, toimus Stockholmi lähedal Västbergas asuva turvafirma G4S rahadepoos enneolematu rööv. Röövlid maandusid varastatud helikopteriga hoone katusele, tungisid hoonesse ja lahkusid röövitud rahaga õhuteed. Nende eest pandi välja miljoni dollari suurune pearaha. 2010. aastal mõisteti seitse meest röövi eest vangi. Röövitud raha, rohkem kui neli ja pool miljonit eurot on tänaseni kadunud.Helikopteriröövi ajal oli Jonas Bonnier firma president. „Mul ei ole sellest mingeid isiklikke mälestusi. Võib-olla olin hilja üleval, tegin õhtul Excelis mingit eelarvet ja jooksin järgmisel hommikul koosolekule. Tõenäoliselt lugesin selle kohta tagantjärele.“Mõned aastad tagasi tõmbus Jonas firma juhtimisest tagasi. Ta elab perekonnaga Miamis ning kirjutab romaane ja filmide käsikirju. Mees, kelle perekonnafirma teenib igal aastal miljardeid eurosid, võib seda endale lubada. “Priit Hõbemägi, Eesti Ekspress