Книги, похожие на «Marie Heiberg, Mure-lapse laulud»

Kui koduabiline Irina avab Baudode perekonna korteri ukse, ei aima ta veel midagi halba, kuid õige varsti tormab karjudes tagasi tänavale. Korter on segi pööratud ja lambikonksu küljes ripub majaperenaise surnukeha. Esmapilgul näib tegu olevat enesetapuga… või on see hoopis luhtaläinud sissemurdmine? Kas jõhkralt otsekohest ja küünilist, kuid samal ajal tundliku intuitsiooniga aseprefekt Rocco Schiavonet on võimalik valejälgedele juhatada?Schiavone asub lahendama oma teist mõrvajuhtumit vaenuliku kliimaga Itaalia Alpides, pistes samal ajal rinda oma isiklike kummitustega minevikust: ta igatseb ikka kodulinna Rooma järele ja õhtuti külastab teda mõtetes tema naine Marina. Roomas sündinud krimikirjanik Antonio Manzini (1964) on tegev ka näitleja ja stsenaristina. 2014. aastal avaldatud „Aadama küljeluu“ on teine romaan Rocco Schiavone seeriast. Esimene, „Must rada“, ilmus Toledo kirjastuselt eesti keeles 2017. aastal.

Ühel saarekesel väikeses lagunenud hütis elasid kord mees ja naine. Nad olid suures vaesuses. Mees viis iga päev võrgud vette, et toidupoolist püüda, kuid saak oli nii väike, et hoidis neil vaevu hinge sees.Ühel päeval, kui mees läks võrke välja võtma, tundis ta seal midagi rasket. Ta suutis selle vaevu paati tõmmata! Võrk oli aga peaaegu tühi, seal siples vaid üks väike kala.Kuid see ei olnud mitte tavaline kala. Tegu oli kuldkalaga, kes ütles inimkeeles: „Ära püüa mind söögiks, hea mees! Lase mind tagasi sügavasse sinisesse vette ja ma täidan ükskõik millise su soovi.Mees mõtles ja ütles lõpuks: „Ma ei vaja tegelikult midagi. Mine tagasi vette.“Vene muinasjutt

Selle raamatu peategelane on maja.Ta asub Tallinnas Nõmmel Männiku tee ääres, üks vanemaid sealkandis. Ühe sajandi vältel, mis inimelu seisukohalt on pikk, ent ajaloo seisukohalt olematu aeg, on ta peavarju pakkunud paljudele erinevatele inimestele.Maja võib rääkida, et nende inimeste tee õnnele erineb vaid pealtnäha. Tema on paigal püsinud, kogunud ja põiminud kokku kõigi oma elanike elude lõngad kirevaks pildiks. Vähe on nõnda elatud elusid, kus suudetaks harjunud elustiili muuta, teab maja, ja suunab peenikest naeru pidades elanikke seepärast karvupidi kokku, et nad ometi õpiks koos eksisteerima. Maja on pika eaga, tema mällu jäävad jäljed kõigist kunagistest elanikest, ka pealtnäha tühistest. Vanasse majja elama asudes pead arvestama, et endiste aegade mõju on tuntav isegi siis, kui oled seinad ja katuse uutega asendanud. Juune Holvandus on ajakirjanik ja kirjanik. Ta on avaldanud romaani „On sul juba boyfriend?“ (2003), islamimaailma tutvustava raamatu „Arabesk, vesipiip ja umma“ (2007) ning reisijuhi „Punasest merest Jordani jõeni“ (2015).

Elas kord prints, kes soovis abielluda tõelise printsessiga. Ilmas oli palju kuningatütreid, aga kuidas leida tõelist printsessi? Keegi ei tekitanud printsis äratundmist.Ühel õhtul tõusis kohutav torm: lõi välku, müristas ja sadas paduvihma. Nii hullu ilma ei mäletanud palee vanimad teenijadki! Keset tormi koputas keegi õrnalt linnaväravale. Koputus oli vaevukuuldav. Õnneks oli vana kuningas kerget õhtueinet võtmas ja see tõmbas ta tähelepanu. Ta läks ust avama.Värava taga seisis printsess, kes oli vihmas ja tuules räsitud. Vesi voolas mööda ta juukseid ja kleiti alla, otse kingadesse. Siiski hoidis ta pead uhkelt püsti ja tutvustas end naaberriigi printsessina.Hans Christian Anderseni kuulus muinasjutt pirtsakast printsessist.