Книги, похожие на «Барбара Картленд, Murdmatu loits»

Romaan „Litsid” on pilguheit Eestimaa saatuse pöördelistele aastatele 1939 – 1944, jutustatud väikese Tallinna bordelli ja sealt läbikulgevate inimeste pilgu läbi.Selles suletud mikrokosmoses kajastuvad murrangulised sündmused sageli vaid kui reaalse tegelikkuse kauge kaja, murdes aga üksiti valusalt sisse illusoorsesse maailma. Sinna maailma on pagenud mitmed noored naised, kellel kõigil on erinevad põhjused tavaelust ja oma identiteedist loobumiseks. Kuid sõdima peavad nemadki.Romaanitsükli teine osa keskendub aastale 1941, mil paljastub nõukogude võimu tõeline nägu. Alapealkiri „Naiste sõda” võtab reaalsed mõõtmed, kui väike eliitbordell saab tunda võõrvõimu terrori kogu raskust. Taas ristuvad „proua Kuke kanala” daamide elud mitme ajaloolise suurkuju eksiteedega.

Fowlesi loomingus on korduvaks motiiviks kangelase konflikt eneseteostuse ning ühiskonnas eksisteerivate reeglite vahel. Tihti juhatab kangelast vabaduse poole keegi saladuslik tundmatu ning teetähiseks pole mitte keelud ja käsud, vaid üha uued mõistatused. Nii satub ka „Maagi” minategelane Nicholas Urfe ühel Kreeka saarel psühholoogilisse mängu, milles põimuvad tihedalt reaalsus ja illusioonid.Eessõnas Fowlesi peateoseks peetud „Maagile” on autor öelnud, et raamatu tähendus on just see reaktsioon, mille raamat lugejas esile kutsub, ning ta ei taha öelda, nagu oleks olemas mingi „õige” reaktsioon.“On palju põhjusi, miks John Fowlesi „Maag“ kuulub mu lemmikute hulka. Üks neist väljendub mõttes, et mida rohkem inimene vabadust mõistab, seda vähem tal seda on. Fowlesi romaan esitabki erootilise põneviku käigus küsimuse: kui vaba peab olema inimese armastus? Kas inimene peaks teostama armastuse kaudu iseennast või iseenda kaudu armastust? Üks võimalik vastus: armastus teeb inimese heaks ainult siis, kui inimene teeb midagi armastuse heaks, kui ta võtab oma armastuse eest vastutuse.” Jan Kaus

Ühel talveõhtul sisenevad kolm terroriorganisatsioonile Daesh truudust vandunud inimest Göteborgi raamatupoodi. Sinna on kutsutud esinema koomiksikunstnik, räägitakse sõnavabadusest ja jumalateotamisest. Kunstniku esinemise katkestab püstolipauk, puhkeb paanika ja kõik poes viibijad võetakse pantvangi. Kuid üks kolmest ründajast, noor naine, kelle ülesandeks on vägivalda filmida, pöördub rünnaku ajal oma kaaslase poole ja sosistab: „Kõik on vale. Me ei tahtnud siia tulla. Me peaksime jalga laskma.“Kaks aastat hiljem kutsub seesama naine kohtupsühhiaatriakliinikusse kirjaniku, kelle raamatuid ta on lugenud. Ja kirjanik läheb, ehkki vastumeelselt, sest tahab tuua selgust müsteeriumisse, kuidas sattus Belgia tüdruk äkki Rootsi, mäletamata oma nime ja oskamata enam oma emakeelt.„Nad upuvad oma emade pisaratesse“ on lugu tänapäeva maailmast, lootusest ja lootusetusest, sõprusest ja reetmisest. See on düstoopia apartheidiühiskonnast, kus Euroopa väärtused on muutunud totalitaarseteks tõekspidamisteks, kuid ka lugu julgest katsest luua alternatiivseid versioone kohutavaks tulevikuks.Johannes Anyuru (snd 1979) on Rootsi kirjanik ja luuletaja. 2003. aastal debüteeris ta luulekoguga „Det är bara gudarna som är nya”(„Uued on vaid jumalad”). Ta on avaldanud kolm luulekogu ja neli romaani, pannud luulet räpivormi, kirjutanud ka teatrile. Teda on tunnustatud mitme auhinnaga. 2017. aastal sai ta Rootsi mainekaima kirjandusauhinna – Augustipreemia – romaani „Nad upuvad oma emade pisaratesse“ eest.

„Mängime „Kahtkümmet küsimust”."„Okei. Aga seekord esitan küsimusi mina.”„Olgu.”„Kui ma enne viiendat küsimust ära arvan, olen tõsiselt pettunud.”Ta naeratas ja ütles: „Ära tule solvama.”„Kas sa oled elus?”„Jah.”„Kas sa elad siin?”„Jah.”„Kas ma tunnen sind?”„Jah.”„Kas ma mõtlesin su välja?”Alex oli harjunud hullusega.Ta ei olnud valmis normaalsuseks.Tuleb välja, et reaalsus on tihtipeale teistsugune, kui paistab – mõnikord tahetakse ka päriselt kurja. „Mõtlesin su välja” on lugu Alexist, abituriendist, kes ei oska vahet teha päris elul ja luuludel.Alexi iga päev on võitlus selle nimel, kuidas eristada tegelikkust ja väljamõeldut. Sõjas skisofreenia vastu on Alexi relvadeks vankumatu otsusekindlus, fotokas, ennustuskuul ja tema ainus liitlane (omaenda väike õde) ning eesmärgiks püsida täie mõistuse juures piisavalt kaua, et saada sisse ülikooli. Ta on oma väljavaadetes võrdlemisi optimistlik, aga siis algab kool ja ta kohtab Milesi.Kas ta ei kujutanudki Milesi ette? Enne kui Alex seda taibatagi jõuab, on ta endale leidnud sõbrad, käib pidudel, armub ja kogeb kõiki tavalisi teismeeaga kaasnevaid katsumusi. Aga Alex on harjunud olema hull. Ta ei ole valmis olema normaalne.Francesca Zappia naljakas, mõtlemapanev ja liigutav esikteos, mille jutustaja on täiesti ebausaldusväärne, paneb lugejad aplalt lehti keerama ning pead murdma, mis on päris ja mis väljamõeldis.Oma debüütromaanis jätab Zappia lugejad läbinisti ebausaldusväärse jutustaja meelevalda, aga tänu Zappia detailitruudusele on teos täis ehedaid tegelaskujusid. – BooklistAlex on humoorikas, liigutav ja otsusekindel tegelane ning tema lugu on mitmetahuline ja põnev. E. Lockharti „Me olime valetajad” ja Matthew Quicki „Õnneteraapia” austajad hindavad seda nüansirikast pilguheitu püüdesse elada normaalset elu ja tulla toime vaimuhaigusega. – Voice of Youth Advocates (VOYA)Kui armastus ei võidagi kõike, siis aitab see kindlasti paremini taluda lahinguid. Nauditav ja omanäoline raamat. – Bulletin of the Center for Children’s BooksLugejat köidab Alexi sardooniline hääl ja kiire dialoog. – Publishers Weekly