Книги, похожие на «Marko Mihkelson, Murdeajastu»

Küllap tahaks iga inimene, et elu kulgeks rahulikus rütmis, ilma järskude kurvide ja muutusteta. Paraku alati ja kõigil see ei õnnestu – ja tavaliselt just mingi elumuutuse korral rändab mõte kõigepealt minevikku, tuues sealt esile palju niisugust, mis juba ajalukku peaks kuuluma. Olev ja Ervin olid noorpõlves töökaaslased ja lahutamatud sõbrad, aga nende eluteed hakkasid ühtäkki mitmeti erinevalt kulgema. Mehed jäid teineteisele võõraks, kuni aastakümnete pärast ootamatult kohtusid – mõlemad juba teist korda abielus ja täiesti erinevat elu elanud. See kohtumine tõi jällegi mõlemale põhjuse minevikku meenutada, möödunu üle järelemõelda ja nentida, et elu on olnud hallivõitu, aga ometi ka huvitavalt kirjulaiguline nagu Olevi koerake Muki, kelle mees on endale vanaduspäevil seltsiliseks võtnud. Nende elust läbi käinud naised ja suhted nendega on üks teemasid, millest kumbki meestest üle ega ümber ei saa – isegi siis mitte, kui juba paarkümmend aastat pensionil oldud.Sisust sõltuvalt on romaan omalaadse hakitud kompositsiooniga, mis on ajaliselt mitte-kronoloogiliselt ritta lükitud.

Õhk on püssirohusuitsust hall ja hägune. Kõik peale minu on pihta saanud. Minul ei ole sinikatki.Djursholmi üldgümnaasium on haruldane koht, kus võivad ristuda miljonärivõsude ja getonoorte teed. Ühel maihommikul kohtuvad klassiruumis viis õpilast ja õpetaja. Kohtumine lõpeb traagiliselt. Üheksa kuud hiljem astub 18-aastane Maja kohtu ette. Kas ta on tõesti süüdi kõiges, mida prokurör ja ajakirjanikud talle süüks panevad? Ja kui tema ei ole süüdi, kes siis on?Kohtupõnevik „Vesiliiv” maalib Maja pilgu läbi pildi kolm nädalat kestvast kohtuprotsessist ja vaatab tagasi eelnenud sündmuste jadale. Miks ja kuidas läks nii, et Majast ja Sebastianist, kooli populaarseimast paarist, said koolitulistajad? Kes tegi midagi valesti või jättis tegemata? Kuidas on võimalik, et suhtest saab lõks ja need, kes peaksid hoolima, pööravad pilgu kõrvale? See on nüansirikas lugu armastusest ja reetmisest, süüst ja õiglusest, pealtnäha ilusa muretu nooruse pahupoolest, hoolimatusest ja kurbade tagajärgedega jaanalinnumängust.Teos pälvis 2016. aastal Rootsi parima kriminaalromaani auhinna.

“Üüriline” on metafoor, väljendamaks oma alale pühendunud kirjaniku seisundit meie riigis. Teda talutakse, aga temaga ei pea arvestama.Intrigeeriv tõsieluromaan piilub kirjanduselu kardinate taha ja ka toanurka, kus üüriline loob ja kiratseb. Huvitav, millisel teisel elualal on kõrgharidusega professionaali töötasu 1666 krooni kuus? See on romaan, mida peaksid lugema nii meie president kui ka peaminister, kultuuriminister ja kõik riigikogu liikmed.