Книги, похожие на «Alexandra Lapierre, Mura»

1925. aastal suundus Briti maadeuurija Percy Fawcett Amazonasesse otsima vana tsivilisatsiooni, lootes teha ühe ajaloo kõige olulisematest avastustest. Eurooplased uskusid sajandeid, et maailma suurimas džunglis on peidus särav El Dorado kuningriik. Tuhanded olid seda otsides surnud ja veennud paljusid teadlasi, et Amazonas on inimeste suhtes tõeliselt vaenulik. Aga Fawcett, kelle söakad ekspeditsioonid olid inspiratsiooniks Conan Doyle’i „Kadunud maailma“ kirjutamisel, oli aastaid kogunud teaduslikke tõendusmaterjale. Sütitanud miljonite inimeste kujutlusvõime üle kogu maailma ja olles otsustanud tõestada, et vana tsivilisatsioon – mida tema nimetas Z-iks – oli olemas, võttis Fawcett endaga kaasa oma kahekümne ühe aastase poja. Siis tema ekspeditsioon kadus. Fawcetti saatus ja õrritavad vihjed, mis ta Z-i kohta jättis, muutusid kinnismõtteks sadadele, kes talle kaardistamata ürgloodusse järgnesid. Teadlased ja seiklejad on aastakümneid otsinud tõendusmaterjale Fawcetti rühma ja kadunud linn Z-i kohta. Lugematu hulk on kadunud, sattunud vangi hõimude kätte või läinud hulluks. Mida sügavamale Fawcetti kadumist ja Amazonast ümbritsevatesse saladustesse Grann kaevus, seda tugevamini tõmbas teda, nagu temale eelnenud põlvkondi, džungli roheline põrgu. Tema tõeotsingud ja avastused Fawcetti saatuse ja Z-i kohta moodustavad selle läbipõimunult kaasahaarava jutustuse tuuma.Percy Fawcett (18.08.1867 – 1925) oli Briti geograaf, sõjaväelane, kartograaf ja maadeuurija. Ta oli veendunud, et tema kogutud tõendusmaterjalid osutasid millelegi tõenäoliselt veel võimsamale kui inkade Machu Picchu varemed: senitundmatu tsivilisatsiooni jäänustele Amazonase südames, kus konkistadoorid olid sajandite kaupa otsinud iidset kuningriiki – paika, mida nad kutsusid El Doradoks. Oma hüpoteesi tõestamiseks pöördus ta ikka ja jälle tagasi armastatud džunglisse, kus ta 1925. aastal salapärasel kombel kaduma läks.

Inglise kirjanik ja ajaloolane Helen Rappaport tutvustab lugejale põnevat küsimust, mis on juba sadakond aastat ajaloo- ja poliitikahuvilistele palju peamurdmist põhjustanud: miks ei õnnestunud tsiviliseeritud maailmal päästa Vene viimast keisriperekonda bolševike haardest, mis viis lõpuks Romanovite julma mõrvamiseni 1918. aasta juulis Jekaterinburgis. Raamatus kirjeldatakse põimuvate ja põrkuvate taotluste ning soovide rägastikku, mille tulemusel sündmused fataalse järjekindlusega õnnetu lõpplahenduse suunas arenesid, ilma et oleks võimalik üheselt osutada inimesele või inimestele, keda selles süüdistada. Süü, kui sellest üldse rääkida, jaotub väga paljude vahel. Oma osa on ohvritelgi, välja arvatud lapsed, kelle surm rõhub tuhandeid südametunnistusi tänini. Rohkete ajalooliste üksikasjade koostoimes avaneb lugeja ees peaaegu panoraamne pilt murdelisel ajalooperioodil tegutsevate inimeste võimaluste piiridest. Pealtnäha lihtsad otsused ja teod osutuvad lähemal vaatlusel võimatuiks või utoopilisteks, suurt võimu omavad inimesed aga on arvukate asjaoludega käsist-jalust seotud, mis jätab neile oma tahtmise elluviimiseks vähe võimalusi, kui üldse.E-raamat ei sisalda fotosid.

Sageli arvatakse, et enamlaste 1917. aasta oktoobris korraldatud revolutsiooni edu oli tagatud juba hetkest, mil Lenin saabus Petrogradi Soome vaksalisse. Paljudes revolutsioonikirjeldustes kiputakse pealegi keskenduma ainult Venemaal toimunule. Nüüd selgitab nimekas ajaloolane Robert Service, et revolutsiooni püsimajäämine polnud kaugeltki tagatud ja et Nõukogude Venemaa esimesi aastaid täitis pingeline vastastikune jõukatsumine Läänega.Lenin ja Trotski olid täis tahtmist levitada kommunistlikke ideaale kogu maailmas ning lääneriigid soovisid sama kindlameelselt seda takistada? Aga milliseid vahendeid nad selleks kasutasid? Tavapärased diplomaatilised vahendid teabe kogumiseks olid katkenud pärast seda, kui revolutsioon ja Venemaa väljumine Esimesest maailmasõjast sundis lääneliitlasi oma saatkondi Venemaalt ära tooma. Kumbki pool ei teadnud teisest kuigi palju.472 lk