Книги, похожие на «Friedrich Reinhold Kreutzwald, Munast sündinud kuningatütar»

Raamatu tegevus toimub 1930ndate Tseilonil. Gwen on abiellunud teeistanduse omanikuga ning kolib Tseilonile elama. Lugejale avaneb sissevaade asumaade kõrgaja vastuolulisse ellu – ühelt poolt oma mullis elavad jõukad omanikud, teisalt vaesed kohalikud, kes töötavad nende istanduses.

Kuulsa prantsuse detektiivkirjaniku Maurice Leblanc’i (1864-1941) romaani tegevus toimub väikesel saarel Bretagne’i ranniku lähedal, kus toimuvad kummalised sündmused: peaaegu kõik saare elanikud hukkuvad salapärasel ja arusaamatul viisil. Lugeja ei jõua veel ootamatusest toibuda, kui autori ammendamatu fantaasia serveerib talle juba uue üllatuse. Ent kuidas ka saatus kirjaniku tegelasi ei vintsutaks, lõpuks võidutseb ikka õiglus.

„Taluvuse karikas“ on järg raamatutele „Kreeklase armuke“, „Kättemaksu ballaad“ ja „Ahvatluse ingel“.Peategelane on noor naine Lissandra, kelle elu pärast oma uude korterisse kolimist täielikult muutub. Keerulised suhted ja sõprus narkokurjategijast naabrimehega saavad osaks tema argipäevast. Ootamatult leitakse aga Christos surnuna ja Lissi ei suuda otsustada, kas rääkida politseile oma kahtlustest. Ta on nimelt kindel, et teab, kes on mõrvar.

Nad on põlised oponendid. Michael on ufoloog, kes usub teiste maailmade ja tulnukate olemasolu. Roberta uurib meteoriite ja usub ainult seda, mida oma silmaga näeb. Tundub, et mitte miski ei suuda neid lepitada, kuni nad kohtuvad „Päikese pojaks” nimetatud meteoriidi kraatri juures. Võiks arvata, et see salapärane keha kukkus kosmosest tuhat aastat tagasi Maale just selleks, et need kaks põikpead kokku viia.

Selle romaani minategelane avastab ühel ilusal suvepäeval keset Tallinna linna äkki, et ta on muutunud nähtamatuks. Tolle ebahariliku olukorraga kaasneb palju ebamugavusi, sest tavapärasel moel „nähtavate inimeste maailmaga” tal enam kontakteeruda võimalik ei ole. Samas avaneb seni igas mõttes küllaltki keskmist elu elanud, neljakümnele lähenevale mehele, kes oma olukorra tõttu on nüüd sunnitud elu kõrvaltvaatajaks, ja kellel äkki on aega vaadelda, mõtiskleda ja varemolnut meenutada, ümbritsevast maailmast hoopis teistsugune pilt. Ta näeb elu seda poolt, millest ta on varem küll teadlik olnud, aga millele tal pole oma senises igapäevarutiinis olnud tarvidust ega tahtmist tähelepanu pöörata. Oma seisundit ära kasutades püüab peategelane mõne väärnähtuse vastu isegi välja astuda, aga peab varsti tunnistama, et see on tulutu. Kokkuvõttes tõuseb tegelase ette (igavene?) küsimus, kuivõrd oluline on tegelikkuse pahupoole nägemine ja sellest teadmine, kui seda mõjutada ei suudeta, ja kas sellisel juhul pole lihtsam ebamugavad asjad unustada ja elada edasi sellist elu, kus kõigest taolisest kergelt üle libisetakse.