Книги, похожие на «Birk Rohelend, Mull»

„Nikorella ohkas: „Niisugune tore mees. Ja lapsuke on ka armas. Aga naine on tal kindlasti mingi vana nõid. Nägi vist aknast, et mees minuga rääkis ja muutus armukadedaks. Ja mis tal üldse hakkas? Istus köögis ja tegi süüa… No ja teinud siis edasi, miks ta teised sellepärast tuppa pidi kamandama? Tee ise oma neetud salatit, mutt!“ Kuigi ta naabrimehe naist ei tundnud, oli ta tema peale päris vihane. Miks pidi too kõik ära rikkuma? Oli tal kahju, et tema mees kellegi teisega rääkis?“ Naabrimees meeldis Nikorellale. Väga. Ja unistades sellest, kuidas hoopis tema ise mehega õnnelikult elada võiks, otsustab Nikorella kavalust kasutades naabrinaisest lahti saada. Igaveseks! Järg raamatutele „Kreeklase armuke“ ja „Kättemaksu ballaad“. Raamatule järgneb neljas osa „Taluvuse karikas“.

Romaan „Litsid” on pilguheit Eestimaa saatuse pöördelistele aastatele 1939 – 1944, jutustatud väikese Tallinna bordelli ja sealt läbikulgevate inimeste pilgu läbi.Selles suletud mikrokosmoses kajastuvad murrangulised sündmused sageli vaid kui reaalse tegelikkuse kauge kaja, murdes aga üksiti valusalt sisse illusoorsesse maailma. Sinna maailma on pagenud mitmed noored naised, kellel kõigil on erinevad põhjused tavaelust ja oma identiteedist loobumiseks. Kuid sõdima peavad nemadki.Romaanitsükli teine osa keskendub aastale 1941, mil paljastub nõukogude võimu tõeline nägu. Alapealkiri „Naiste sõda” võtab reaalsed mõõtmed, kui väike eliitbordell saab tunda võõrvõimu terrori kogu raskust. Taas ristuvad „proua Kuke kanala” daamide elud mitme ajaloolise suurkuju eksiteedega.

Tammsaare 1900. aastal kirjutatud novell.

Hendrik Groen tutvustas end oma eelmises salapäevikus „Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana”, mis on saanud menukiks paljudes Euroopa riikides, sealhulgas ka Eestis. Koos Everti ja teiste sõpradega klubist Vanad, Kuid Mitte Surnud püüab Hendrik oma viimaseid eluaastaid ühes Põhja-Amsterdami hooldekodus võimalikult meeldivaks teha. Mõnikord läheb Hendrikul raskeks pead püsti hoida. Õnneks on ta sule jälle pihku haaranud. Talle omase elegantse huumoriga võtab ta oma terava pilgu alla nii kaasasukad, direktsiooni, sõbrad kui ka vanaduspõlve üldiselt ega säästa seejuures ennastki.Hendrik Groeni esimene päevik ilmus 2014. aastal (eesti keeles 2016). Selle suur menu – raamatul on juba tõeline fänniklubi, tõlkeõigused on omandanud 25 maad ja varsti valmib tv-sari – ning lugejate vaimustunud reageeringud innustasid teda päevikule järge kirjutama.Lõbus ja avameelne – suure südamega lugu, see haaras mind oma eneseiroonilise huumoriga, huvitavate tegelaste ja oluliste teemadega. Igaühele, kes loodab väärikalt vananeda, on siin palju mõtteainet.Graeme Simsion, „Naiseotsingu” ja „Adam Sharpi parimad palad” autor

See juhtub mitme sajandi pärast. Siis, kui viimase inimese viimase hingetõmbeni on jäänud tuhat aastat. Niko elab Berliinis. Tal on korter ja mõned sõbrad. Ta veedab oma päevi mängides, süües ja magades. Ta on täiesti normaalne inimene. Samasugune kui kõik teised selles tulevikus, kus masinad hoolitsevad inimeste nagu oma vanadekodus elavate vanemate eest. Selles vaikelus, kus inimestel pole enam funktsiooni, on midagi väljakannatamatut. Paljud löövad käega, ent Niko ootab, teadmata täpselt mida. Kõik muutub, kui ta näeb sajanditevanust filmi „Terminaator 2”, mille painajalik nägemus inimkonna tulevikust ei lase tal enam oodata. Niko sukeldub Vanasse Kultuuri, et kogeda eluiha nagu möödunud lugude kangelased. Ent uued läbielamised viivad ta vaimse kokkukukkumise äärele. Kui Niko kohtab Verat, näib talle, et on viimaks leidnud tähenduse ja õnne. Aga see on kõigest lõpu algus. Meie kõigi jaoks.„Viimased tuhat aastat” on stsenarist Andris Feldmanise debüütromaan. 200 lk