Книги, похожие на «Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski, Muinasjutt Troikast»

Andrei Ivanov on tuntud ja tunnustatud romaanikirjanik.Tema koduks on proosa suurvormid, kus ta naudib täielikkuvabadust ning loob uusi maailmu. Selle tunnistuseks on näiteksromaanid „Hanumaniteekond Lollandile” (2012), „Harbini ööliblikad” (2014) ja „Isevärkikalmistu asukad” (2019).Siinne raamat tutvustab Andrei Ivanovi loomingulise natuuri neidkülgi, mis seni on kippunud varju jääma: ta on väljapeetud stiiliganovellikirjanik ja sügavalt mõtlev esseist.Andrei Ivanovi lühiproosa kõneleb tundlikest rännakutest Taani ja Saksamaale,Pariisi ja iseendasse. Tema esseed peavad kahekõnet tänapäevamaailmakirjandusega (Ljudmila Ulitskaja, Kazuo Ishiguro, LászlóKrasznahorkai, Péter Nádas) ning on täis elegantseid mõttearendusi jasähvatusi.

Rootsi kuningas Gustav III surmast on möödunud üks aasta. Kroonprints on alaealine ja sõja-aastad on tühjendanud riigikassa. Võimukandjad ajavad omakasu taga ja rahvas kannatab. Keegi ei usalda kedagi. Kõikjal vohab rahulolematus ja paranoia.1793. aasta sügisel leitakse Stockholmis Södermalmi aguli solgijärvest käte ja jalgadeta surnu. Tiisikushaige jurist Cecil Winge, kellel on õiglusejanuse idealisti maine, on otsustanud kuritöö ohvri isiku ja saatuse iga hinna eest välja selgitada.Romaan „1793” maalib Gustav III aja lõpust naturalistliku, tumedates toonides pildi. Jurist Cecil Winge, sõjaveteran Mickel Cardell, velskriõpilane Kristofer Blix, ketrusmaja vang Anna Stina Knapp ja teised tegelased, kelle lood romaanis põimuvad, on igaüks omal moel sõjast, haigustest, julmusest, ebaõiglusest ja kõlvatusest sandistatud aja ohvrid, kes siiski kannavad hinges unistust paremast tulevikust.Selle teose iseloomustamiseks on vermitud mõiste Bellman noir, mis annab mõista, et ajastu ja olustiku kirjeldamisel on autorit suurel määral inspireerinud Carl Michael Bellmani laulud.Niklas Natt och Dag on sündinud 1979. aastal ning üles kasvanud Stockholmis. Töötab ajakirjanikuna. Tema esivanemad tapsid Engelbrekti, kaotasid pealinna Kristian Türannile ning pidid minema maapakku, kui nõudsid, et Jean Baptiste Bernadotte loobuks troonist.

Sügis 1944. Veera on äsja lõpetanud Tallinna õdede kooli ja suunatud seejärel Haapsalu Sõjaväehaiglasse halastajaõeks. Läänerindel ent toimuvad dramaatilised muutused, punaarmee tungib Eestimaale aina lähemale ja kõik sõjaväelaatsaretid evakueeritakse. Kuuldused pealetungivate vene vägede metsikustest ei jäta Veerale valikuvõimalust ja nii astutaksegi koos sõbratar Naimaga viimase evakueeruva Saksa laatsaretilaeva pardale, käe otsas vaid väike käsikohver, hinges nooruse uljus ja südames lootus peatsele tagasitulekule…Algab pikk põgenikutee, nagu tuhandetel teistel eestlastel, kel aga igaühe elu keerdkäigud hoopis erinevad ja ootamatute kurvidega.

Ma ei arvanud, et siia naasen. Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju ja ma põgenesin tagasi Euroopasse. Aga siin ma olen, jälle Aafrikas, kuus aastat hiljem. Üksinda, vanemana, eneseiroonilisemana ja mitte ajakirjanikuna, vaid hoopis valimisvaatlejana. Tulin uuesti, et otsida lepitust, sest vajasin oma Uganda-loole teistsugust lõppu.Ja ma leidsin selle.Siin raamatus põimuvad uued kogemused ja tunded mälestustega mägigorilladest, luulegrupis osalemisest, jalgsisafarist ja kohatud ugandalastest. Kuus aastat võib tunduda palju, kuid üsna pea selgub, et see on vaid tilk ajaookeanis.Anna-Maria Penu on kirjutanud nii Hispaaniast kui ka Aafrikast. Tema sulest on Petrone Prindi kirjastuses ilmunud „Minu Hispaania“ ja reisiromaani „Kes kardab Aafrikat?“ esimene osa.

Loren Carley on harjunud oma probleeme ise lahendama. Ta on veendunud, et võib endale ise elatist teenida, oma lapse suureks kasvatada ja armastatud mehe poolt purustatud südame tükid kokku korjata. Selgub, et armastatud mees ei kavatsegi tema südant purustada…Ta on valmis Lorenist kuninganna tegema.