Книги, похожие на «Reet Kudu, Muidumiljonärid»

George Sandi (Armandine-Aurore-Lucile Dupin, 1804-1876) külaromaan «Väike Fadette» lummab meid autori siiruse ja kiindumusega oma kangelastesse sedavõrd, et meil ei tule pähegi küsida, kas need poisid-tüdrukud ka koolis käisid, kas nad ka lugeda-kirjutada-arvutada oskasid jms. Meid viiakse looduslähedasse maailma, kus külvamine, äestamine, heinategu, rehepeks ja kraavikaevamine on meeldivaks ajaviiteks, olles väga kaugel Vargamäe Andrese ja Krõõda tervist tapvast rügamisest. Prantsuse suure daami lapselikult naiivne nägemus maaelust paneb meid küll muigama, aga manab samas meile – maarahvast võrsunud eestlastele – silme ette lapsepõlve koduaia, lõhnava heinamaa, juunikuu valged ööd. Viimased selles raamatus puuduvad (sest kirjaniku kodumaal läheb suvel vara pimedaks), kuid «Väikese Fadette'i» lummuses on nad hoomatavad. George Sandi vaimseks õpetajaks oli Jean Jacques Ruousseau, kes igasugust tsivilisatsiooni üleüldse eitas ja kutsus kõiki «normaalseid» inimesi tagasi looduse rüppe. Pealegi vaimustus Sand veel Saint-Simoni utopistliku sotsialismi teooriast, mis eeldab kõrgetasemelist tootmist, töökohustuste täitmist ja kõigi inimvõimete täielikku rakendamist. Ka «Väikeses Fadette'is» pannakse kõik tegelased tööle, kuid töö pakub neile lõbu. See ka arendab ja õilistab inimesi, viies üldise heaolu ja õnneni. Oma külaromaanide («Väike Fadette», «Leidlaps Francois») tarbeks võttis George Sand kasutusele erilise stiili, omapärase lauseehituse ning esituslaadi (nn. pajatamise), mida «Väikese Fadette'i» eestinduses püüdsime ka säilitada. Ja veel. Meil on kaksikute probleemist nii vähe kirjutatud, et neile, kel kodus kaksikud, on see raamat lausa kohustuslikuks lektüüriks. Lauri Leesi

Midagi mõtlemata, lihtsalt sellepärast, et hirm juhtunu pärast polnud veel kadunud, jooksis Samala hertsogi poole ja surus ennast tema vastu."Sa… oled terve!" Ta käed sirutusid hertsogi kaela ümber ja kui mees ta embusse võttis, hoidis ta mehest kramplikult kinni. Mees vaatas alla tema peale, naise silmad olid pisaratest udused, huuled värisesid, ja mees mõtles, et mitte keegi ei saa olla armsam. Seejärel katsid ta huuled naise suu. Hetke ei suutnud Samala uskuda, et see on tõsi.Siis tundis ta, et kindlasti on ta surnud ja mees on ta kandnud taevasse, kus on ainult lilled ja muusika ja armastus.

Järg raamatule „Maalingutega mees“. SharDama Ka ja Maalingutega Mees olid kunagi sõbrad, relvavennad. Nüüd on nad vihased vaenlased. Nende looga on seotud Renna, noor naine, kel on tulnud taluda üleinimlikke kannatusi; Leesha, uhke ja imekaunis ravitseja, kelle loitsutundmine ületab juba Maalingutega Meest ennastki; ning Rojer, rändurist viiuldaja, kelle tavatu muusika suudab deemoneid rahustada – või nende meeled nii segamini ajada, et nad ründavad üksteist. Ja ometi, sel ajal kui vanad liitlassuhted pannakse proovile ja sõlmitakse uusi, on kõik õndsas teadmatuses sellest, et ilmunud on uus liik deemoneid, intelligentsemad – ja ohtlikumad – kui ükski, kellega ollakse varem kokku puutunud.

1936. aastal saabub Berliinist Eestisse orvuks jäänud Arina Linden, kes otsib oma juuri Iluküla-nimelisest perekonnamõisast. Ta ei leia Ilukülas eest vanaisa, nagu lootis, vaid Felix Helbrichi ja tema pere. Kunagistest mõisaelanikest on elus veel vaid onu Konstantin ja vana eestlannast lapsehoidja. Kõik on hoopis teisiti, kui Arina ette kujutas. Vana maja paistab küll elus olevat, ent tubades heljub midagi kummalist ja nähtamatut. Saladuseloori mähkunult tundub sinises salongis ikka veel viibivat ammu kadunud vanatädi, kelle ülestähendustest selgub Arina päritolu saladus. Baltisaksa noortega suheldes avastab ta enda jaoks uue maailma ning sirgub enesekindlaks nooreks naiseks.Eestimaal sündinud ja kasvanud Käthe von Roeder-Gnadebergi ajasturomaan „Iluküla“ muudab elavaks ammumöödunud aegade hurma. Romaani sündmused toimuvad aastatel 1936–1939, enne Euroopale, sealhulgas Eestile osaks saanud ajalookataklüsme. Teosest saame teada, kuidas elasid kõrvu baltisakslased, eesti talurahvas ja vene emigrandid.Autor on Saksamaa tuntumaid laste- ja noorsookirjanikke. Tema raamatuid on tõlgitud paljudesse keeltesse ning ta on pälvinud mitmeid auhindu. 1992 ilmunud „Iluküla“ on tema viimane raamat ja ühtlasi ainus romaan, mille tegevus toimub Eestis. See on omamoodi luigelaul, inspireeritud lapsepõlvemälestustest, perekonnaloost ja Eesti saatusest.