Книги, похожие на «Juhan Liiv, Mu kallis Liisi»

See esimene autoriteetne 14. dalai-laama elulugu jutustab loo, mis on ühteaegu inspireeriv ja šokeeriv. Dalai-laama rahu ja kaastunde sõnum puudutab paljusid inimesi sõltumata nende usulistest veendumustest.Elulooraamatu autor Alexander Norman on tunnustatud Tiibeti-uurija ning võimalus dalai-laamaga tihedalt suhelda annab talle võimaluse kõneleda paljudest üksikasjadest, mis pole varem avalikkuse ette jõudnud.

Usun, et iga inimene sünnib ilma elusa loomuga – võib-olla sellepärast ongi elu surnuna surmast raskem taluda. Kui aga lootus kaob – mitte nii, et kaob ja läinud ongi, vaid tärkab hommikul ja sureb lõunaks, tärkab hommikul ja sureb lõunaks, tärkab hommikul, ja sureb … ja nõnda iga päev, kuni päevadest saab kuu ja kuudest aasta ja aastaidki võib juba kümnetesse jagada, kaotab inimene iga lootuselinnuga ka tükikese iseendast, aga ei saa ju nõnda olla, et nii peabki olema? Aigi Vahingu esikromaan Valik räägib paranemisest. Paranemisprotsessi mõõnadest ja tõusudest, saavutustest ja tagasilangustest. Valik ei anna vastuseid, esitab aga terve rea küsimusi, ning ärgitab lugejat küsima ka endalt: on´s elu piinadega hädavajalik või saab teistmoodi ka? See on nagu viitsütikuga pomm, ütleb kirjastaja Tiina Ristimets. Plahvatusohtlikult aus ja imetlusväärselt julge teos paranemisprotsessist. Aigi Vahingult on ilmunud terve rida kolumne, intervjuusid, reportaaze, esseesid (1996-2009) erinevais Eesti väljaannetes. Valik on autori esikromaan ning räägib puhastumisest. Vahing on New Yorgi välispressikeskuse liige ning töötab hetkel vabakutselise ajakirjanikuna ja varikirjutajana. Autor elab Brooklynis, New Yorgis.

Vanameister meenutab oma lapse- ja nooruspõlve kuni 1965. aastani, kui ilmus «Monument», mis tõi talle ainsa hetkega kirjanikuna suure tuntuse. Raamatus on palju juttu kirjaniku kohtumistest maa-naabrimeestega Raikkülast, Uku Masingu ja Evald Saagiga, seiku ja pildikesi keemia- ja kompositsiooniõpingutest, aga ka meenutusi oma perest, koolikaaslastest, sõpradest ning Eesti elu-olust üldse. Mõistagi ei püsi Vetemaa rangelt kuiva eluloo formaadis, vaid elustab aeg-ajalt värvikaid juhtumisi ja vestlusi talle omases vaimukas ilukirjanduslikus, kohati lüüriliseski vormis.

Maailm muutub ööpäevaringiga valgeks ja pimedaks, aastaringiga suveks ja talveks. Midagi sarnast toimub ka meis igaühes eneses. Oleme oma vanematelt pärinud viisi, kuidas reageerime pingeolukorras, soodumused haigestuda ja terveneda ning veel palju muudki. Kui teame lugusid oma esivanematest, kui peame ja hoiame lugu nendest, suudame paremini mõista, miks kipume käituma ühel või teisel moel. See raamat on esivanemate ja oma looga sideme loomise põnev lugu, kus sugupuu koostamine algab iseendast.„Sugupuud võib vaadata ka ülevalt alla, nii et kõige keskel on puu ladvapung ehk mina ise. See on nagu paela punumine, kus esivanemad on meie eludesse põiminud omad lõngad – unistused ja soovid. Kui oskame ja suudame läbi iseenda ja lähedaste poolt kogutud lugude tunda end koosolevatena, võime tajuda, kuidas ürgvana tuul puhub meie poole nende unistuste ja palvete hingeõhku. Nii kuuldes ja tajudes suudame jätkata seda, mis neil pooleli jäi, ning tunda nende elude soojust ning toetust pidevalt enda seljataga.” – Autorid.

Mae Antsu, romaanide „Mu pärnade aegu” ja „Murra leiba nälgijale” autor, on kirja pannud oma elu loo. Jutustus viib lugeja läinud sajandi 30. aastate Tallinna nüüdseks kadunud Roosi tänavasse, kirjeldades noore tüdruku isiksust kujundavaid sündmusi: kehvakestes oludes kasvamine (ma häbenesin oma kodu), märtsipommitamine (me põlesime puupaljaks), mobiliseeritud isa hukkumine tabamuse saanud laeval (uskusin kaua, et isa tuleb veel koju).Suhtumine õpingutesse, oma kooli ja õpetajate seminari annab aimu autori suurest lugupidamisest hariduse ja õpetajakutse vastu ja tutvustab üksiti Tallinna Pedagoogilise Instituudi sünnilugu.Oma pikka õpetajaelu kirjeldades toob Mae Antsu lugejani tolle aja pedagoogitöö keerulisi ja ajastuomaselt absurdseid seiku. Muuhulgas on autor olnud Tallinna omaaegse näidiskooli, teatrikallakuga 32. keskkooli sünni juures. Sel kirjeldusel on ajaloodokumendi väärtust.Ja ometi on lapsepõlves sõbra pooleldi naljaga pillatud sõnad „Sa oled Mitte Keegi” saatnud autorit läbi elu ja sundinud teda nukraks tegeval moel otsima õigustust ja heakskiitu oma töökale, kuid otsekui varjus elatud elule.