Книги, похожие на «Владимир Гиляровский, Moskva ja moskvalased»

Briti kirjaniku Sarah Perry haaravalt jutustatud „Essexi siug” viib lugeja Victoria ajastu Londonisse ja Essexi külakesse, aega, mil teedrajavad avastused loodusteaduste vallas asetasid uude valgusesse kõik selle, mida seni usuti. Peategelasteks on kirglik loodusteadustehuviline, äsja abikaasa kaotanud Cora Seaborne ja kohalik vikaar Will. Kui külakeses hakkavad ringlema jutud, et müütiline Essexi siug, koletis ammustest aegadest, on taas välja ilmunud, püüavad nii Cora kui Will olukorda omal moel lahendada. Naine on veendunud, et tegu on mõne uue liigiga, mis tuleb „avastada”. Vikaar Willi peamiseks mureks on hoida külakest sattumast paanikasse, mis võiks kaasa tuua moraalse allakäigu ja usust taganemise. Ehkki Cora ja Will on pea kõiges erimeelt, liidab tekkinud segadus nad kokku ja tasapisi hakkab arenema suhe, mille jooksul nende armastus eri vorme võtab.• Waterstone’i poeketi 2016. aasta raamat • 2017. aasta Costa Romaani Auhinna nomiment • 2017. aasta Baileyse Naiste Kirjandusauhinna nominent Briti kirjanik Sarah Perry (snd 1979) on pärit Essexist tõsiusklike baptistide perekonnast. Lapsepõlves polnud tal pea mingit kokkupuudet popkultuuriga, küll aga õppis ta põhjalikult tundma klassikalist kirjandust, muusikat jne. Tänaseks on ilmunud temalt kolm romaani. Lisaks „Essexi siugile” ka debüütromaan „After Me Comes The Flood” (2014) ja „Melmoth” (2018). Lõik raamatust: „Mõnikord mõtlen, et ma müüksin hinge ära, et saaksin elada nii, nagu ma pean. Oh ei, ma ei mõtle, et ilma moraali või südametunnistuseta, mõtlen ainult, et vabana mõtlema neid mõtteid, mis pähe tulevad, laskma neil minna sinna, kuhu mina tahan lasta neil minna, mitte lasta neil kulgeda mööda rööpaid, mille keegi teine on maha vedanud ja mis viivad ainult sinna või tänna …“ Otsmikku kibrutades lasi ta sõrmega üle siu selja ning ütles: „Ma ei ole seda kunagi varem öelnud, mitte kellelegi, kuigi olen kavatsenud, aga jah, ma olengi oma hinge ära müünud, ehkki ma kardan, et ei saanud selle eest eriti head hinda.“ – lk 117Ajalooromaanide sari „Loo aeg” Sarah Perry „Essexi siug” on esimene romaan Galluse kirjastuse ajalooromaanide sarjast „Loo aeg”, kus pakume lugemiseks tunnustatud tänapäeva kirjanike haaravalt kirja pandud romaane, mis mitte ainult ei räägi ammu juhtunud sündmusest, vaid aitavad kaasaegsel lugejal neid aegu tunda, endast läbi lasta ja annavad nii mõtteainest, mille valguses ka meie ajastusele värske pilk heita. Ilmumas: Francis Spufford „Kuldne küngas” Romaan seikluslikust, ent halastamatust 18. sajandi New Yorgist.

Juba IV sajandil e.m.a sõdisid kreeka vägedes Ateenas ja Spartas naised. Hiljem käisid nad Makedoonia Aleksandri sõjaretkedel. Vene ajaloolane Nikolai Karamzin on kirjutanud: „Slaavlannad käisid vahel sõjas koos isade ja meestega, ega kartnud surma: nii leidsid kreeklased 626. aastal Konstantinoopoli piiramisel tapetud slaavlaste hulgas palju naiste surnukehi. Ema valmistas lapsi kasvatades neid sõjameesteks saama.“ Inglismaal hakati aastatel 1560 kuni 1650 rajama hospidale, kus teenisid naissõdurid. Esimese maailmasõja ajal võeti Inglismaal naisi juba Kuninglikesse õhujõududesse, formeeriti Kuninglik autotranspordi abikorpus ja naisleegion – kokku sada tuhat inimest. Ka Venemaal, Saksamaal ja Prantsusmaal asusid paljud naised tööle sõjaväehospidalides ja sanitaarrongides. Teises maailmasõjas oli aga maailm naiste kui nähtuse tunnistaja. Naised teenisid kõikides väeliikides juba paljudes maailma maades: Inglise armees 225 tuhat, USA armees 450 kuni 500 tuhat, Saksa armees 500 tuhat … Nõukogude armees sõdis umbes miljon naist. Nad omandasid kõik sõjaväelised erialad, sealhulgas ka need, mida peeti kõige rohkem meeste aladeks. Tekkis koguni keeleprobleem: sõnadel „tankist“, „jalaväelane“ ja „automaatur“ polnud tollal naissugu, sest seda tööd ei olnud naised veel kunagi teinud. Naissoost sõnad sündisid seal, sõjas … Nobelist vaatleb teoses naiste osa Teises maailmasõjas ja sõja osa naiste elus.

Oma elu pöördepunkti jõudnud mehed ei kipu end tavaliselt avama. Ennast avanud mees on nõrk ja haavatav ‒ nõnda mõtleb suurem osa mehi. Nii jäävadki meeste sisemised võitlused vaid nende endi ja paari väga lähedase inimese teada. Kuid Võrno on otsustanud sellest ringist välja murda, ja tema raamat väärib juba ainuüksi seepärast lugemist. Taktitunne ja diplomaatiline kõnepruuk on kõrvale jäetud ning lugejal on harukordne võimalus lasta endale asju otse näkku öelda. Kas ta öelduga nõustub või mitte, see on juba tema otsustada.Raamatu teine ja võib-olla hoopis suurem väärtus seisneb aga muus. Eestist on viimase 25 aasta jooksul käinud sõjalistel missioonidel üle 3500 mehe ja naise. Nende tegemisi on avalikkuse ette toodud palju, kuid nende tundeid, mis missioonidel olemisega kaasnevad, suhtedraamasid, siseheitlusi ja omavahelisi keerulisi suhteid, mida põhjustab pikka aega kestev suletud süsteemis viibimine – peaaegu üldse mitte. Võrno raamatuga saab see suur tühimik täidetud. Kui julged, saa osa sellest energiavoost, mis Võrnost hoovab! Head lugemist!

Kui 20-aastane Bobby Fischer tuli 1964. aastal USA malemeistriks, polnud see asjatundjatele mingi üllatus. Saavutuse tegi enneolematuks asjaolu, et ta võitis kõik üksteist mängitud partiid, alistatute hulgas oli ka suurmeister Samuel Reshevsky. Niisugust tulemust pole kellelgi tänapäevani õnnestunud korrata. Kaheksa aastat hiljem võitis Bobby Fischer Reykjavíkis selge ülekaaluga Nõukogude Liidu esindaja Boriss Spasski ja tuli maailmameistriks. Ameerikas ootas Fischerit vaimustatud vastuvõtt, aga üleüldiseks hämmelduseks ei osalenud maailmameister enam ühelgi võistlusel ja isegi ei kaitsnud oma tiitlit Anatoli Karpovi vastu. Mis siis juhtus?Frank Bradyl oli Fischeri sõbrana võimalus elada kaasa väga paljudele Bobby elu tähtsündmustele. Tema hinnangul kubises Fischeri elu paradoksidest, Brady rõhutab, et käesoleva raamatuga püüab ta varem kasutamata dokumentide ja sadade intervjuude abiga lahti mõtestada seda salapärast alkeemiat, millega Bobby mõjutas arusaama malest kümnete miljonite inimeste mõtetes. Muuhulgas on kasutatud ka KGB ja FBI arhiivides leiduvaid materjale nii Bobby kui ka tema ema Regina kohta. Peamiselt tänu Bobby karismale ja tema laialt kajastust leidnud tülidele tekitas tema võit maailmameistrivõistlustel rohkem furoori ja pälvis rohkem tähelepanu – ning viis malemängu laia avalikkuse teadvusse – kui ükski teine malesündmus ajaloos. Just avalikkuse pealetükkivad pilgud sundisid teda hilisematel eluaastatel elama täiesti tagasitõmbunud, peaaegu eraklikku elu.

Kes on see Eesti kodakondsuse saanud maailmakuulus näitlejanna, kellel perekond ei lubanud lavakarjääri alustada, aga kes teenis ära nii Stanislavski kui ka Meierholdi kiidusõnad ja kes on mänginud Murnau lavastatud filmis? Kes käis läbi Vene keisririigi koorekihiga ja kelle suguvõsa on saanud alguse William Vallutaja ajal? Kelle abikaasa perele kuulus Kumna mõis, mille Eesti riik neilt ilma kompensatsioonita ära võttis? See oli paruness Stella Meyendorff (1884–1976), Peterburis sündinud inglanna, kelle neiupõlvenimi oli Whishaw ja lavanimi Arbenina, intelligentne ja emotsionaalne naine, kes mängis 1920. aastate algul Revali lavalaudadel üle 100 peaosa. Ta laulis Vene revolutsioonikaoses oma Peterburi kodus „Madama Butterfly“ aariaid, et mitte hulluda, kui akna all käis tulistamine. Sõda lahutas ta oma lastest, nii et ta ei teadnud midagi nende saatusest, saates Paul Pinna neid otsima.1929. aastal avaldatud mälestustes kirjeldab ta privilegeeritud elu Peterburis, sõja- ja revolutsioonikeerist Venemaal, mis ta endasse tõmbas, kui Nõukogude komissar neljateistkümne püssimehe valve all ta vanglasse sõidutas, nii et inimesed tänaval teda vaadates risti ette lõid ja pead paljastasid. See on emotsionaalne lugu võitlusest lähedaste ellujäämise nimel, armastusest teatri vastu, põgenemisest ja endale näitlejana nime tegemisest nii Eestis kui ka mujal Euroopas.E-raamat ei sisalda fotosid.