Книги, похожие на «Ann Granger, Mõrva varjud»

Edasi on innustav ja hariv ajakiri. Kvaliteetne ajaviide. Ajakiri pakub alternatiivi neile lugejatele, kes on tähelepanu¬majandusest väsinud ning hindavad läbimõeldud ja kallutamata tekste. Suvenumbris on SUUR INTERVJUU Toomas Hendrik Ilvesega, intervjueeris ajaloolane Aro Velmet. Esikaanel tänavakunstnik Edward von Lõnguse “Droonitüdruk”.Nubri kaasautorid: Kadri Liik, Sergei Metlev, Mihkel Kangur, Raivo Vare, Viljar Arakas, Robert Kitt, Tõnu Palm, Paavo Kangur, Kaido Pajumaa, Kaidi Ruusalepp, Piret Mürk-Dubout, Raimo Ülavere, Tõnu Õnnepalu, Valner Valme, Vilja Kiisler, Helen Sildna, Johanna Maria Mängel, Armin Kõomägi, Trad. Attack!, Liisi Voolaid, Hendrik Toompere, Aavo Kokk, Margit Kõrvits, Andrei Liimets, Igor Sööt, Kadri Kroon, Tauno Laasik, Mart Kase, Priit Kuusk, Jarek Jõepera, Eia Uus, Katrin Saali Saul, Kadi Kütt, Andrus Kivirähk, Annika Laats, Kristjan Port, Raul Oreškin, Vello Nelikendkaks, Lugejakiri, Ander Avila, Marko Mäetamm, Ülle Jukk, Iris Kivisalu.

Veenuse lugude teises teemanumbris on Veenust kujutatud maise põrguna, kus inimesel on võimatu ellu jääda ja mida tuleb enne sinna kolooniate loomist põhjalikult terraformida ehk maasarnastada. Pooled kogumiku lood on eesti autoreilt ja pooled uuema angloameerika ulme tõlked, mis pakuvad väga erinevaid nägemusi, kuidas inimsool ja Veenusel siiski õnnestub vastastikku kasulikult koos eksisteerida.Almanahhi algupärandid:1. Heinrich Weinberg «Igal pool on parem kui kusagil mujal»2. Mann Loper «Mina olengi Veenuse amatsoon»3. Reidar Andreson «Meduusi kroonikad: Veenus»4. Siim Veskimees «Kuidas ahju kodu teha»5. Miikael Jekimov «Õhupuudus»Kogumiku tõlkelugudeks on:1. Geoffrey A. Landis «Pilvede sultan» (2010), tõlkinud Piret Frey2. Ian McDonald «„Botanica Veneris“: Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget» (2015), tõlkinud Jay Skaidrins3. Pamela Sargent «Unistus Veenusest» (2000), tõlkinud Martin KirotarLisaks ilukirjandusele leiab mahukast kogumikust veel Raul Sulbi artikli «Ehatäht, Koidutäht… ehk planeet Veenus ulmekirjanduses» 2. ja viimase osa.

Raamat koondab endas kolme nn. muinasaja-saagade žanri kuuluvat teksti, mis algselt on kirjutatud vanapõhja e. vanaislandi keeles ning pärinevad 13.–14. sajandist. „Hervöri ja Heišreki saaga“ põhineb väga iidsel kangelasluulel, millest osa on põhjust pidada vanemaks ka „Vanema Edda“ luuletustest. Samuti leidub selles unikaalne kogu vanapõhja mõistatusi. „Ühekäelise Egili ja Įsmundr Berserkitapja saaga“ on oskuslikult kirjutatud ja tempoka süžeega viikingisaaga, milles leidub hulgaliselt seoseid vanapõhja mütoloogia ja rahvapärimusega. „Eirekr Ränduri saaga“ on seevastu väga õpetatud ning allegoorilist lugemist nõudev tekst, millel on lähedased seosed keskaegse kõrgkirikliku kontekstiga ning ilmne kristlik moraal. Ühest küljest jätkab raamat „Völsungite saaga“ tõlkimisega alguse saanud suunda ning vahendab eesti keelde järjekordse annuse fantastilisemat laadi saagakirjandust, teisalt püüab see aga avardada kättesaadava tekstikorpuse piire ka kvalitatiivses mõttes ning tuua lugejani tekste, mis on mõnevõrra eriilmelised, seda vaatamata tõigale, et neid kõiki on – vahest parema klassifikatsiooni puudumisel – liigitatud ühise nimetaja alla.

"Amfiibinimese" autori lugu noorest arstist Marie Laurentist, kes võtab vastu töö professor Kerni juures ja avastab siis, et too uurib, kuidas säilitada elu kehast eraldatud peades. Professor Kern säilitab ka oma õpetaja ja mentori, geniaalse professor Dowelli pead salaja oma laboratooriumis, sundides seda enda heaks teadustöid tegema. Kehast eraldi elava pea motiiv pole küll Beljajevi välja mõeldud, kuid ta teadis ilmselt suurepäraselt, mida võiks tunda kehast eraldi elav pea – kirjanik oli ise aastaid halvatuna voodisse aheldatud. Nii «Amfiibinimesest» kui «Professor Dowelli peast» on tehtud peaaegu sama kuulsad filmiversioonid.