Книги, похожие на «J. S. Fletcher, Mõrv Wrides Parkis»

Kogumik Sherlock Holmsi lugude autorilt, kus juttu tuleb noorest poksijast, kel seisab ees ennekuulmatutel tingimustel poksimatš, juhtumist merel, kus naisele paistab ilmuvat tema surnud abikaasa jt.

Õigupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole üldse olemas, kirjutab Hanna Miller oma arvukate fotode ja veel arvukamate lõbusate igapäevaelu seikadega teejuhis Belgia kultuuri, arhitektuuri, ajalukku, tänapäeva ja kööki. Küll on aga olemas Belgia Kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgia keelt, vähemalt korrek- tses lingvistilises tähenduses mitte. Küll aga on vaieldamatult olemas kodumaa-armastus ning vähemalt osal elanikkonnast tugev soov säilitada status quo ́d ehk siis Belgia Kuningriiki selle praegusel kujul. Umbes kakskümmend aastat tagasi esmakordselt Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne nagu oleks siin sõda alles „eile lõppenud“. See tunne tuleb vahel tagasi veel tänagi, vaatamata moodsale Brüsseli Eurokvartalile, kus ehitus ja remont vist kunagi ei lõppe. Ometi jääb kripeldama tunne, et sel maal on pakkuda rohkem kui näitab tänavapilt ja poliitikauudised, on oma peidus pool… On belglaste endi elu, mida tahaks näha ja kogeda, veidigi tundma saada, olgu või riivamisi. See välismaalaste igipõline soov mistahes maal… Ning siis see võimalus avanes – ja avaneb kõigile. Hanna Miller on hetkel Belgias elav eestlannast reisikirjanik ja – ajakirjanik, tänu kelle viimastel aastatel ilmunud kümnete ajakirjaar- tiklite on Belgia eestlastele tuttav mitte ainult läbi Euroopa Parlamen- di ja poliitikute tegemiste. Varem on Hanna Millerilt ilmunud raamat “Viini fassaadide taga. Autoga Austrias”.

Lühiproosat 1994. aastast

Solita uskus, et vihkab oma eestkostjat Calverleigh’ hertsogit, sest too jättis oma kohused pikaks ajaks unarusse. Pärast seda, kui ta leidis end ootamatult lossipeo külalisena, tema arvamus aga muutus. Väliselt igav hertsog oli tegelikult salateenistuse agent ja püüdis avastada viisi, kuidas jõudis India kontorist Põhja-Lääne rindele saadetud sõjaväeinfo mässajate kätte. Esiotsa kahtles hertsog Solita hoiatuses, et tema armuke, imekaunis vürstinna Zenka ja tema oletatav vend vürst Ivan on venelaste spioonid, kes üritavad temalt häbistamise ähvardusel raha välja pressida. Solita riskis eluga, et päästa hertsog hüpnotiseerimisest, ja sai teada, et mõne saladuse ilmsiks tulek võib olla kuulist surmavam. Surmaohus viibides kogesid hertsog ja Solita õnnejoovastust, mis trotsis neid lahutada püüdvat maailma.