Книги, похожие на «Betty Rowlands, Mõrv mäeharjadel»

Solita uskus, et vihkab oma eestkostjat Calverleigh’ hertsogit, sest too jättis oma kohused pikaks ajaks unarusse. Pärast seda, kui ta leidis end ootamatult lossipeo külalisena, tema arvamus aga muutus. Väliselt igav hertsog oli tegelikult salateenistuse agent ja püüdis avastada viisi, kuidas jõudis India kontorist Põhja-Lääne rindele saadetud sõjaväeinfo mässajate kätte. Esiotsa kahtles hertsog Solita hoiatuses, et tema armuke, imekaunis vürstinna Zenka ja tema oletatav vend vürst Ivan on venelaste spioonid, kes üritavad temalt häbistamise ähvardusel raha välja pressida. Solita riskis eluga, et päästa hertsog hüpnotiseerimisest, ja sai teada, et mõne saladuse ilmsiks tulek võib olla kuulist surmavam. Surmaohus viibides kogesid hertsog ja Solita õnnejoovastust, mis trotsis neid lahutada püüdvat maailma.

Lugesin selle raamatu läbi. No ja mis ma oskan kosta. No ei tea kohe. Mõni lugu oli nagu natuke naljakas. Mõni ajas päris kõvasti naerma. Mõni lugu kippus väheke ropuks kätte, aga tuleb tunnistada, et jäi siiski elulisuse piiridesse. Üks lugu pani kaasa noogutama ja imestama, et kuidas ma küll ise sellistele praktilistele mõtetele pole tulnud. Päris mitmes kohas üllatusin, et muidu väga tõepärases loos astuti ainult tilluke sammuke reaalsuse piirist üle ning tulemus kohutas. Aga võib-olla on minu piirid lihtsalt kitsamad kui autoril? Kummaline on ka see, et autor minu nime kasutab. Algul olin pahane. Siis aga lõin käega – las kasutab, kui tahab. Ei viitsi nii tühiste asjade peale pahandada. Eks ma mõistan ka, et autori sooviks on palju raamatuid müüa. Ja kena pseudonüüm aitab ju sellele ainult kaasa. Pealegi on mu nimi väga huvitav. Ütleksin isegi, intrigeeriv: Lõuna-Eestist pärit vana perekonnanimi ja selle ees saksidelt laenatud eesnimi. Hakka või ise kirjutama. Armin Kõomägi

Pikkmaal on jõudnud kätte 2070. aasta. Astumispäevast on möödas juba kuuskümmend aastat ning inimkond jätkab uue maailmaga kohanemist.Joshua Valente on otsustanud minna veel ühele retkele Kõrg-Megeritesse ning seal juhtunud õnnetus avab talle uued Pikkmaa tahud. Lobsang on otsustanud tegutsemise asemel mõtisklustesse ja õpingutesse tõmbuda, kuid nii tema kui ka teised Pikkmaa arengus otsustavat rolli mänginud inimesed peavad oma plaanid kõrvale jätma, sest kosmosest tuleb kutse: ÜHINEGE MEIEGA. Seda tajuvad või kuulevad eri moel kõik Pikkmaa mõistuslikud eluvormid ning ainult koostöös on neil võimalik sellele vastata. Vähehaaval hakatakse kokku seadma mandrisuurust kompuutrit, mille abil asuda oma kohale Pikk-Kosmoses, mille saladused ja imed alles hakkavad ennast pikkmaalastele ilmutama. 344 lk

„Hundirada” on lugu sellest, kuivõrd juhib meie elukulgu päritolu ja kui vaba on inimene ise oma elu üle otsustama. Paari aasta eest leseks jäänud Teppo on saanud talviseks ajaks tööotsa järve saarel. Ühel päeval haagib end Teppole sappa bravuurikas naine koos väikese lapsega. Üle öö muutunud ilmaolud on järgmiseks hommikuks tagasitee külla ära lõiganud ja Teppo on saanud endale vastu tahtmist uue perekonna. Kui naine ühel ööl kaob, jääb võõras veidralt tõsiste silmadega Sasha Teppo hooleks.Mida vanemaks Sasha saab, seda enam kerkivad üles küsimused tema päritolu kohta: kes ta on, kus on ta juured ja kes oli ta ema, see kummaline naine, kelles pulbitses ühteaegu nii meeletu elutahe kui ka raevukas enesehävituslikkus. Kui välja ilmub Gregor, ema kunagine kallim ja sõber, hakkab Sasha üha enam aimama, kuivõrd eriskummalist päritolu ta tegelikult on. Katrin Johanson (snd 1972) on lõpetanud Viljandi Kultuurikolledži näitekunsti erialal, töötanud õpetaja ja ajakirjanikuna ning illustreerinud raamatuid, praegu töötab ta inglise keele õpetajana. „Hundi¬rada” on Katrin Johansoni kolmas romaan. Kirjastuses Varrak on varem ilmunud tema romaanid „Läbikäidavad toad” (2015) ja „Atlantis abajas” (2016).

Tammsaare 1900. aastal kirjutatud novell.