Книги, похожие на «Agatha Christie, Mõrv Idaekspressis»

Romaanis peategelane on vägagi salapärane nooruk kes idealistliku heategijana ei tunnista kurjust, siis aga…Romaan on kirjutatud 1971/1972 kuid jäi oma viidete tõttu Jeesuse elule ning totalitaarsele riigikorrale ilmumata.Eesmatrükk 1987.

Budapest, 1936. Peaminister Gyula Gömbös on surnud. Kogu linn on leinas. Isegiajakirjandust ei huvita, et Erzsébetváros´is leitakse ühe värava alt tüdruku surnukeha.Ainukesena saabub sündmuskohale ja hakkab asja uurima krimiuudiste ajakirjanik ZsigmondGordon, kuid kõik teed viivad tupikusse. See meest ei morjenda. Järgnevad niidiotsadhakkavad juhatama ülemistesse ühiskonnakihtidesse, korrumpeerunud poliitikute ja rikasteärimeeste maailma. Ja ka allapoole, prostituutide ja illegaalsete poksimatšide pimedatesseurgastesse. Gordonit kannustavad edasi uurima nii vaist kui ka huvi asja vastu. Mida rohkemteda hirmutatakse, seda kindlamalt rühib ta edasi. Teadmata keda usaldada või kui alatukeegi on, huvi tundmata, kelle huvisid ta riivab, viib teda edasi üllam eesmärk. Gordonsoovib vaid üht: leida üles noore neiu tapja Budapestist – sellest ühtaegu hiilgavast jaräpasest, vastuoludest kihavast patusest linnast.„Budapest noir“ on pesuehtne, klassikalise ülesehitusega, suurepärases keeles kirjapandud ajalooline kriminaalromaan, mis viib lugejad 1930-ndate Ungari pealinna Budapesti.Võime raamatut nimetada ka sotsiokriminaalromaaniks, sest autor maalib lisaks põnevalemõrvaloole detailiderohke pildi sõjaeelse Kesk-Euroopa suurlinna elust-olust. Romaan näitablähivaates nii elu hiilgust kui ka varjukülgi, peatänavate kohvikuid ja kõrvaltänavateillegaalseid poksisaale, kõigeks valmis olevaid ärimehi flirtimas natsionaalsotsialismiga javaeseid maatüdrukuid astumas suurlinna seksiturule. Õpime lausa kartograafilise täpsusegaliikuma endisaegses Budapestis, kuuleme trammide tilinat, tunneme sigaretisuitsu- jakohvilõhna, ning meie suhu jääb peategelase vanaisa keedetud mooside hapukas maitse.Sarja „Patune Budapest“ esimese osana on see romaan viimaste aastakümnete kõigepopulaarsem Ungari kriminaalromaan ning sellest on vändatud ka film. Raamat on olnud2edukas mujalgi maailmas, see on tõlgitud poola, hollandi, itaalia, saksa, prantsuse, inglise jasoome keelde ning autor sai 2018. aastal Soome Kriminaalromaani Seltsi auhinna.Vilmos Kondor on pseudonüüm, autor ei soovi avalikkusele oma tegelikku identiteetipaljastada. Ta ei osale Ungari kirjanduselus, annab harva intervjuusid ja ka siis ainult meiliteel, ning suhtleb kirjandusmaailmaga oma kirjastaja kaudu. Kõik, mida temast teame, onpärit tema raamatute kaanetekstidest: ta on õppinud Szegedis ja Pariisis, sai keemiainseneridiplomi, õpetab praegu matemaatikat ja füüsikat ühes Lääne-Ungari linnas ning elabväikeses külas koos oma kaksikutest tütarde, koera ja jahipistrikuga.

Inspektor Morse ei tea kohe, mida arvata Oxfordi kanalisse visatud pea ja jäsemeteta laibast, aga ta kahtlustab, et see võib olla kõik, mis on jäänud järele vanaldasest õppejõust, keda nähti viimati mitu päeva varem Londoni rongi peale minemas. Olgu tõde milline tahes, inspektor on kindel, et lahendus ei ole lihtne – kunagi ei ole. Käies mööda professor Browne-Smithi jälgi läbi Londoni poolilma toplessbaaride ja nooblite bordellide, saab tema veendumus kinnitust. Tõendeid aina lisandub, aga ka laipu. Niisiis võtab Morse järgmise pindi õlut, laseb end juhtida oma verekoerainstinktidel ning lahendab juhtumi, milles ei näi olevat mingit loogikat.

Lugesin selle raamatu läbi. No ja mis ma oskan kosta. No ei tea kohe. Mõni lugu oli nagu natuke naljakas. Mõni ajas päris kõvasti naerma. Mõni lugu kippus väheke ropuks kätte, aga tuleb tunnistada, et jäi siiski elulisuse piiridesse. Üks lugu pani kaasa noogutama ja imestama, et kuidas ma küll ise sellistele praktilistele mõtetele pole tulnud. Päris mitmes kohas üllatusin, et muidu väga tõepärases loos astuti ainult tilluke sammuke reaalsuse piirist üle ning tulemus kohutas. Aga võib-olla on minu piirid lihtsalt kitsamad kui autoril? Kummaline on ka see, et autor minu nime kasutab. Algul olin pahane. Siis aga lõin käega – las kasutab, kui tahab. Ei viitsi nii tühiste asjade peale pahandada. Eks ma mõistan ka, et autori sooviks on palju raamatuid müüa. Ja kena pseudonüüm aitab ju sellele ainult kaasa. Pealegi on mu nimi väga huvitav. Ütleksin isegi, intrigeeriv: Lõuna-Eestist pärit vana perekonnanimi ja selle ees saksidelt laenatud eesnimi. Hakka või ise kirjutama. Armin Kõomägi

"Unistuste tappev kasvamine" on raamat, mis sisaldab jutte, novelle,muinasjutte, nägemusi ja ühe lühiromaani tavalistest, aga veelgi enamebatavalistest sündmustest siin- ja sealpool Eestimaa teid. Juttude tegevustikleiab peamiselt aset Lõuna- ja Lääne-Eesti teedel, külades ning alevites.Raamatut kannab eksistentsiaalne alatoon ja igavesed küsimesed selle kohta,kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu me läheme. Suuremas osas paikades, kuslugude tegevustik toimub, on autor kas jalgsi või jalgrattaga rännates isekohal viibinud ja neist kohtadest erineval moel inspiratsiooni saanud. Raamatsisaldab tekste läbi seitsme aasta ning varustatud kunstnik Marge Nelgivärviliste illustratsioonidega.Lühike autori tutvustus.Mehis Heinsaar on sündinud 1. augustil 1973. Õppinud Tartu Ülikoolis 1992–2000 filosoofiat, eesti filoloogiat ja kirjandust. Kutseline kirjanik olnud2000. aastast kuni tänapäevani. M. Heinsaar on kirjutanud ja avaldanud (koospraegusega) kokku kaheksa raamatut: viis jutu- ja novellikogu, kaks romaani jaühe mahuka luulekogu. Prantsuse, vene, soome ja ungari keelde on temaloomingust tõlgitud kokku kümmekond raamatut. On pälvinud kolm FriedebertTuglase novelliauhinda, kolm aasta parima raamatu preemiat, ning Juhan Liiviluuleauhinna.