Книги, похожие на «J. S. Fletcher, Mõrv Cartwrighti skvääril»

Ajal, kui iseseisvussõjani jääb veel kõigest paar aastat, tabavad Põhja-Ameerika kolooniaid selle ajaloolise vapustuse esimesed eeltõuked, mistõttu Jamie Fraser kutsutakse rahvaväesalga eesotsas suruma maha Põhja-Carolinas puhkenud ülestõusu ja seega seadma oma elu ohtu, kaitstes kuningat, kelle peab hiljem – nagu ta teab – reetma.Diana Gabaldoni „Leegitseva risti” teises raamatus sõlmitakse kokku mitu varasemat süžeeliini ning arutletakse, mil määral on üksikisikul võimalik ajaloo kulgu muuta. Otsekui selle väljaselgitamiseks lasevad loodusjõud ja vaenlased Fraserimäe asukatele osaks saada rohkeid ohte ja ränki katsumusi. Lugeja jälgib hinge kinni pidades, kuidas kujunevad peategelaste saatused.„Leegitsev rist” on ühtaegu südantliigutav ja põnev, ajalootruu ja põletavalt kirglik lugu.USA kirjaniku Diana Gabaldoni „Võõramaalase” sarjas on eesti keeles ilmunud romaanid „Võõramaalane”, „Kiil merevaigus”, „Rändaja” ja „Sügistrummid”.

2017. aasta ilukirjanduse Finlandia auhinna pälvinud romaan „Neem” jutustab meile soome rahva ajaloo ehk nn soomeliku vaimsuse kujunemiskäigu ja tagamaad. Autor Juha Hurme alustab kosmilisest Suurest Paugust ja rändab läbi 14 miljardi aasta kuni 19. sajandi esimese kümnendini, et näidata, kui mitmekesisest ainesest koosneb ühe rahva iseolemine. Lugeja ees on terve maailma suvaliste rõhuasetustega kultuurilugu.Raamat on täis fakte, viiteid ja üksikseiku, tsitaate, üllatavaid vaatenurki, aga ka mängulist fiktsiooni, nii et tegu on pigem ilukirjanduslikult emotsionaalse kroonikaga. Ent seda võib lugeda ka kui psühholoogilist romaani või tõetruud ajaloolist põnevikku, pealegi tänapäeva teadmuse läbinägelikus humoorikas valguses.Üks väike, Neemeks nimetatud maanina kuskil põhjapoolkera pärapõrgus ei ole veel Soome, ent ajapikku hakkab see üha selgemalt omandama äratuntavaid kontuure ja tunnusjooni. 1809 uue ajastu künnisele jõudnult Neeme lugu lõpeb. Mis sai edasi, sellest kirjutab Hurme aga oma 2020. aastal ilmunud romaanis „Soome”.Juha Hurme (snd 1959) on prosaist, kolumnist ja mitmekülgne teatraal. Muude tunnustuste kõrval kuulub talle aastast 2014 ka teatriala hinnatuim, Eino Kalima auhind.

Ootamatust töökaotusest šokis Lilian kohtub peol noore naisega, kes toob temas esile uued tunded ning avab vanad haavad. Kui Lilian kutsutakse tegema valimiskampaaniat peaministrikandidaat Triinu Tuhalale, sukeldub ta töösse halastamatus poliitikamaailmas. Hoolimata tempokast karjäärist ja mehest tema elus ei saa ta peast 20-aastast Monat. Tänapäeva Eestis aset leidva sündmustikuga romaani keskmes on naiste kehad, kogemused, pinged, hirmud ja võimalused. Romaani käsikiri võitis 2019. aasta romaanivõistlusel kolmanda preemia. „Kriipiv ja ehe. Korraga kõige robustsem ja kõige endassehaaravam raamat, mida ma Eesti kirjanikult viimasel ajal lugenud olen. Jah, muidugi on see ilukirjandus, aga selles raamatus on rohkem elulist tõde kui mõnes dokumentaalprojektis ja ma usun, et „Tüdrukune” toob kaasa väga palju väga olulisi vaidlusi väga paljudes seltskondades.” – Keit Pentus-Rosimannus„Lugemine oli valus. Kui ma saaksin, teeksin selle raamatu kohustuslikuks kõigile meestele. Ja nendele, kes söandavad rünnatud naistele öelda, et nad on äkki ise seda põhjustanud.” – Andrei Hvostov „Me peame rääkima oma lugusid. Et keegi ei arvaks, et on ainuke, kes on end niimoodi tundnud. Eia julgeb rääkida neist asjust, millest tavaliselt ei räägita – julgelt, ausalt ja kaasahaaravalt!” – Evelin Võigemast„See on provokatiivset laadi armastuslugu kahe naise vahel, mis on aktuaalne ja lõikab vahedalt. Värske ja usutav. Lugesin läbi ühe hooga.” – Tiit Aleksejev

Me tulime siia linna 1922. aasta kevad­talvel, varsti pärast seda, kui mu mees oli vangilaagrist vabanenud ja meid oli laulatatud. Me suusatasime läbi märtsikuiste metsade, lumi oli paks ja kleepuv, põhjapoolse Soome suured kuusikud ei tahtnud meid minna lasta. Me tungisime sellele maale, surusime suuski lumest läbi, tõukasime tagant, nii et silme ees must, seljakott seljas ja ema kootud käpikud käes.Sirpa Kähköse romaan „Graniitmees” („Graniittimies”, 2014) on lugu Soome noortest, kes 1920. aastatel salaja Nõukogude Liitu läksid. Nad loobusid oma kodumaast, nimest ja emakeelest. Nad uskusid, et ees ootab uus elu, tööinimeste paradiis, mille nemad ise üles ehitavad. Kuid utoopiad ei teostu ja maa, Stalini-aegne Nõukogude Liit, kuhu nad õhinal olid tulnud, ei võtnud neid omaks.Sirpa Kähkönen (snd 1964) on tänapäeva Soome tunnustatumaid kirjanikke. Ta on hariduselt ajaloolane ja kirjutanud mitmeid romaane oma kodukandi Kuopio lähiajaloost. Teos käsitleb tundlikku teemat – Soome pahempoolsete käekäiku sõdadevahelisel ajal. Ka on see raamat osalt Sirpa Kähköse perekonnalugu.

Stockholmi ühes pargis leitakse amputeeritud sõrmede ja varvastega kerjuse surnukeha. Esmapilgul ei kahtlustata surmajuhtumi põhjusena kuritegu. Kuid kohtuarst Fredrika Nymani vaist ütleb, et midagi on valesti, ja ta võtab ühendust Mikael Blomkvistiga.Mikael tunneb loo vastu pehmelt öeldes leiget huvi. Kerjus oli oma segastes juttudes korduvalt maininud Rootsi kaitseministri Johannes Forselli nime. Kas see oli vaid hullumeelse sonimine, mõttetu jamps? Või on mingi seos valitsusega tõepoolest olemas?Mikael palub Lisbethilt abi. Kuid pärast Holger Palmgreni matuseid on Lisbeth riigist lahkunud ja kellelgi pole temaga mingit kontakti.Keegi ei tea, et Lisbeth on Moskvas. Ta tahab oma õe Camillaga asjad ära klaarida. Ta on otsustanud: ta ei ole enam tagaaetav. Edaspidi on tema see, kes jahti peab.Tüdruk, kes peab surema – David Lagercrantzi Millenniumi-sarja raamatute suur finaal – seob poliitilised skandaalid ja kõrgel tasemel võimumängud ühte DNA-uuringute, Himaalaja-ekspeditsioonide ja lõhestumist külvava, organiseeritud netivihaga, mille juured viivad Vene trollivabrikutesse.