Книги, похожие на «Reeli Reinaus, Morten, Emilie ja kadunud maailmad»

Asjad, mis teiste jaoks olid loomulikud, on Kerttily jaoks tohutud eneseületused: kehalise tunni eel riiete vahetamine, koolis vetsu kasutamine… Ja rääkimine. Kerttily varjab end vaikuse taha. Kuid ema mõistatuslik hukkumine sunnib tüdruku tegutsema. Üksi. Sest ta ei tea, keda usaldada või kes valetab ja varjab. Abi on aga lähemal, kui ta loota oskaks, ja inimesi, kellele tänulik olla, rohkem, kui ta arvanud oli.Lille Roometsa debüütromaan „Üks väike valge tuvi“ võitis kirjastuse Tänapäev 2018. aasta noorteromaanide võistlusel esikoha.

Seebühli lastelaagris kohtuvad kaks tüdrukut – Lotte ja Luise– kes on nii enda kui laagrikaaslaste suureks ehmatuseks täpipealt ühtenägu nagu kaks tilka vett. Alguses ajab see tüdrukud marru, siis aga hakkabasi neid huvitama. Selgub, et nad on kaksikud, kelle ema-isa on lahku läinudjuba siis kui tüdrukukesed alles mähkmetes siputasid – emale jäi üksbeebi, isa võttis kaasa teise. Nüüd on Luise ja Lotte kord vanematele üksvingerpuss maha mängida, et ka neil ehmatusest suu lahti jääks. Ja mine teavõib-olla õnnestub nutikatel tüdrukutel isegi vanemaid oma aastatetagust tegukahetsema panna.

Ohete toa uks oli paokil. Simona ei söandanud astuda ei edasi ega tagasi. Ta kummardus uksepraole nii lähedale kui sai. Süda põksus valjusti. Suu kuivas ja ta tihkas vaevu silmi pilgutada. Siis nägi Simona seda. Varju põrandal. Seal seisis tõepoolest keegi. Keegi, kes oli pikk ja heitis põrandale tohutu suure varju.„Klaaslastest“ ja „Hõbedapoisist“ tuttavad tegelased on taas tegutsemas. Tulekul on lihavõtted ja Simona ootab, et saaks veeta nädala vanaemaga, kes elab Åhusis. Kuid midagi on lahti nii vanaema kui ka majaga, kus ta elab. Vanaema on väsinud ja mõtetesse vajunud. Liiati kuuleb Simona Ohete toas ohkeid ja kriuksuvaid samme. Suured kivikujud aias liiguvad pidevalt, olles näoga kord maja, kord mere poole. Vana kassettmagnetofoni lintidelt kostab salapäraseid hääli ja kutset kiirustada, enne kui hilja. Simona kutsub appi oma sõbrad Billie ja Aladdini, et saladus lahendada.

Hando on äsja keskkooli lõpetanud tavaline noormees. Või siis mitte päris tavaline. Aga selles eas on ju kõik pisut erinevad. Laheda elukoha otsingutel ülikoolilinnas jõuab juurahuviline poiss koos sõpradega majani, mis peidab endas üht õudset saladust.„Punk ei ole surnud” autori Hugo Vaheri teine noorsooromaan räägib tühjana seisnud maja hõivanud hakkajatest noortest, kes vaatamata oma vanusele ise oma elu korraldamisega suurepäraselt hakkama saavad. See on jutustus suvest ja sõpradest, hoolimisest ja armastamisest, ei puudu ka tubli annus närvikõdi. Tegu on noorteromaanikonkursil ära märgitud tööga.

Rõokse on väike õdus alevik, kus kõik üksteist tunnevad. Alevikust voolab läbi oja, läheduses on kaunis järv, järve kaldal rüütlimõisa maalilised varemed. On juunikuu, kummel lõhnab, järv kutsub suplema.Sulnile taustale rivistuvad romaani noored kaunid põhitegelased Maiki ja Teet, Merka ja Rolts; lisaks veel vanatädi Saima ja hulk teisigi aleviku asukaid, üks värvikam kui teine. Selles loos on kõige tähtsamad suured tunded. Särtsu ja elektrit jagub noortel põhitegelastel juba silmavaatessegi, rääkimata lähematest kontaktidest. Ent päikeselisse romanssi lisandub tumedamaid toone, kui Eesti politsei narkotalituse uurija Teet avastab üht juhtumit harutades, et sellesse on segatud ka tema naabritüdruk Maiki, kellega ta on Rõoksel suvitades hoolega tutvust sobitanud. Ja siis selgub, et nii mõnigi tegelane on salapärasem, kui oskaks esmapilgul arvata. Mõned minevikuvarjud on aga nii sünged, et pole kindel, kas nendega on üldse võimalik toime tulla.