Книги, похожие на «Александр Куприн, Moolok»

Leila oli ta pahupidi pööranud, nagu tõstetakse üles vana kohver, lüües selles kõik segamini. Ta kahtlustas, et pole muud kui võltspaatoslik verisulis nooruk, kellel pole mingeid jõuvarusid. Otsekui vihaga sai ta aru, et nüüd oli tal lõpuks käes midagi, mille eest ta võiks surra, miski, mille tooruses oli tiivuline teade, mis läbistas teda teadvuse põhjani. Isegi pimedas tundis ta end punastavat. See oli absurdne. Armastada oli absurdne, nagu oleks keegi ta kaminasimsilt maha virutanud.„Mountolive“ on kolmas raamat Lawrence Durrelli neljaosalisest romaanist „Aleksandria kvartett“. Osa kannab selle peategelase, Egiptuse suursaadiku David Mountolive’i nime, nii nagu kõik teisedki osad kannavad selle tegelaste nimesid: „Justine“, „Balthazar“ ja „Clea“.Kolmas osa erineb teistest selle poolest, et siin ei ole minategelane Aleksandrias elav inglise keele õpetaja ja kirjanik Darley, kes jutustab lugu esimeses, teises ja neljandas köites. Kolmandas osas, mille tegevus toimub 1930. aastate Aleksandrias, räägib lugu jutustaja hääl. Igas järgnevas osas selguvad varasemate sündmuste põhjused. Selliste kompositsioonivõtetega meelitab autor lugejat kätte võtma romaani iga järgmist osa, sest avades tegevustiku tagaplaane järk-järgult saab lugejagi aimu asjadest, mida varasemates osades pole selgitatud.Lawrence Durrell (1912‒1990) on 20. sajandi menukamaid Briti kirjanikke, matkamees Gerald Durrelli vanem vend. „Aleksandri kvarteti“ esimene raamat „Justine“ ilmus eesti 2016., teine osa „Balthasar“ 2017. aastal.

Greete Kõrvitsa (sünd 1988) debüütromaan on väljamõeldud tegelaste ja sündmustega, kuid tähelepanekutega ning dialoogidega autori enda elust. Ameerika ühiskonda kirjeldab autor kontrastsetes värvides. Jätkub kõike: irooniat, huumorit, pisaraid. Ent mitte ainult Ameerikat pole selles raamatus. Siit leiab ka Eesti elu, eestlaslikku suhtumist, rõõmu ja masendust, kodu ja natuke koduigatsust. See on raamat kohanemisest, mille taolist tuleb kogeda paljudel, kes on pidanud järgnema „sellele õigele“ – mõeldagu siin siis tööd või inimest.

Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika – psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda – kohati isegi lõbusas toonis – inimloomuse kummaliste tahkude üle. […] “Kuidas käib teie abikaasa käsi? Kas on proua ka täna puu otsas?”Põõsast kostis vale-Botvinniku tasast itsitamist, kuid Pent oli kindel, et Karl Moorits seda siiski ei kuulnud, õnneks. Kuidas doktor nüüd reageerib?Ta vaatas Jakobit pika pilguga ja veendus siis, et teda ei pilgata. Jakobi silmis helkis ausus ja mure.“Loomulikult mitte. Seda juhtub harva.”“Kas te ei arva, et ehk tasuks minul temaga rääkida?”“Teil?” Uuesti pidi doktor kontrollima, kas teda siiski ei tögata.“Just nimelt minul…” Jakob uuristas väikese sõrmega kõrvaauku. Väga püüdlikult. Pent oli ennegi märganud, et ta kimbatust tundes tihtipeale kõrvaaugust abi otsib”“Asi on selles, et mina olen täiesti väljakujunenud paranoik, ja mul on tunne, et vaimu­haigetega saavad kontakti kõige paremini need, kes ka ise… noh, päris terved ei ole. Ma julgen koguni arvata, et kuulsate hullutohtrite hulgas on palju selliseid inimesi…” […]

Ühele poolatarile. Orjastatud maa tütar, ingel armastuse poolest, deemon fantaasia poolest, laps usu poolest, vanake kogemuste poolest, mees mõistuse poolest, naine südame poolest, hiiglane lootuste poolest, ema kannatuste poolest ja poeet unelmate poolest – sulle, kes sa pealegi oled Ilu ise, pühendan selle teose, kus su armastus ja fantaasia, su usk, su kogemused, su kannatused, su lootused ja su unelmad on otsekui lõimed, millest valmistatud kude pole siiski nii hiilgav kui su hinges peituv poeesia, mille sära, elustades su nägu, on sind imetlevale inimesele seesama, mis teadlasele on kadunud keele kirjamärgid. De Balzac.