Книги, похожие на «John Doerr, Mõõda seda, mis loeb»

Raamat on sõnumiga inimestele, kellel on vaja kas töö või sisemise vajaduse sunnil rääkida suurema arvu inimestega kui oma lähem ring. Esinemis- ja avaldamisvõimalused on viimastel aastatel kasvanud plahvatuslikult ja järjest rohkem on vaja arvamusi ja arvajaid. Kuidas kujundada oma esinemiste ideoloogiat (oma lugu), kuidas koostada sõnumeid, kuidas valmistuda esinemisteks kuni riietuseni välja on raamatus kokku võetud 8 reegliga. Oma kogemusi jagavad Eesti tippajakirjanikud, kellel on kümnete tuhandete intervjuude kogemusi. Raamatu harjutused on koostatud viisil, et neid on võimalik ka kodust üksi teha ja saavutada kiiresti oma oskuste paranemine.Kaasaeg ei ole aga ainult võimalused, vaid ka suured riskid imagole. Kriiside ja ohtude peatükkidest on võimalik õppida, mida nende vältimiseks tuleb teha.Raamatu ideoloogia võtab kokku mõte „Täna oli viimane päev sinu elus, kui sul võis tekkida mõte suhelda meediaga ilma ettevalmistuseta!“

Kas teie sees on peidetud hingesoppe, mida keegi teine ei näe? Kas teil on palju sisimaid mõtteid ja tundeid, milleni teie kolleegid ja lähedased justkui ei ulatu? Kas teile on kunagi öeldud, et olete «vaikne», «uje», «igav» või «kohmetu»? Kas teie harjumused ja mugavustsoonid ei sobi päris hästi ühiskonnas välja kujunenutega? Kui see on nii, olete võib-olla introvert. See raamat julgustab tõsist introverti elama koos oma loomusega, mitte võitlema selle vastu maailmas, kus ka teie hääl väärib tähelepanu.

„Keha peab arvet“ räägib sellest, kuidas traumad mõjutavad vaimu ja keha, tervet inimese elu. Bessel van der Kolk, üks maailma juhtivaid traumauurijaid, on kirjutanud raamatu traumaatilise kogemuse toimemehhanismidest, võimalustest erinevat liiki traumadega toime tulla ning millised on viimaste aastakümnete avastused ning läbimurded traumade uurimisel ja ravis. „Keha peab arvet“ sisaldab suure hulga juhtumikirjeldusi, mis aitavad mõista erinevate traumade olemust ja võimalikke lahendusi, mis teeb sellest väärtusliku lugemise nii asjatundjatele kui sarnaste kaebustega inimestele.Bessel van der Kolk (snd 1943) on USA psühhiaater, kes on töötanud mh Harvardi Meditsiinikoolis ja andnud loenguid ülikoolides üle maailma. Van der Kolki peamine uurimisvaldkond on traumad ning posttraumaatiline stressihäire, ta on uurinud traumadest taastumist nii laste kui täiskasvanute puhul ning oli üks esimese teadlasi, kes uuris trauma mõju kehale ajukuvamisseadmete abi. „Keha peab arvet“ on üks viimaste aastate tähelepanuväärsemaid ja tõlgitumaid populaarteaduslikke psühhiaatriaraamatuid.

Senise intellekti (loe ka: teaduse) imetlemise kõrvale on võimsalt kerkinud arusaamine, et sageli langetame me oma kõige tähtsamad ja näiliselt ratsio­naalsed otsused emotsioonidest juhitud kiire mõtlemise tulemusena (D. Kahneman). Seega võib just olukorra emotsionaalse tähenduse mõistmine olla otsustavaks teguriks lahenduste otsimisel ja vigade vältimisel. Daniel Goleman on USA psühholoog ja teadusajakirjanik ning emotsionaalse intelligentsuse kontseptsiooni propageerija. Ta on olnud Harvardi ülikooli kliinilise psühholoogia õppejõud, toimetanud ajakirja Psychology Today ning ajalehe New York Times psühholoogia rubriiki. Tema teosed on ilmunud enam kui neljakümnes keeles ja paljudes maades on saanud neist kiiresti bestsellerid. Esmatrükk eesti keeles ilmus 2000. aastal. See raamat võiks huvi pakkuda kõigile neile, kes tahavad iseennast ja teisi mõistlikult, s.o tundeid arvestades juhtida. Mare Pork, Tallinna ülikooli psühholoogia emeriitprofessor ja juhtimis­konsultant426 lk

Raamat kõneleb soovist rääkida, mõista ja olla mõistetud. See õpetab kuulama mitte ainult sõnu, vaid ka nende vahele jäävat. Raamatus kirjeldatu pole mingi maagiline protsess, tegu on osaga meie igapäevasest elust – me kõik edastame informatsiooni ja kuulame, mida meile öelda tahetakse. Raamatu aforismilaadsed lood õpetavad meile uut moodi tähelepanelikkust ja kujutavad delikaatselt psühhoanalüütikut oma tööd tegemas. Lugudest saame teada, kuidas konsultatsiooni käigus saadud õppetunnid osutuvad psühhoanalüütikule sama õpetlikuks nagu patsiendilegi. Lõpuks näitavad need lood, kuidas me end aeg-ajalt kaotame, ent ka seda, kuidas on võimalik end taas leida.