Книги, похожие на «Alice Feeney, Mõnikord ma valetan»

Rootsi kirjaniku L. Anderssoni (s 1970) romaan on iseseisev järg romaanile „Omavoli” (eesti keeles 2015), mis pälvis prestiižika Augustpriseti. Terava pilgu ja rohke huumoriga lahkab Lena Andersson sel korral armukese rolli meie kultuuris, samuti sügavale juurdunud arusaamu, mis armukolmnurka juhivad.Ester Nilsson on tagasi. Ja ta ei ole midagi õppinud.Viis aastat pärast Hugo Raski kohtab Ester Olof Steni. Juba esmakohtumisel reageerib tema keha tuttavalt: ta on ülepeakaela armumas. Olof ei tee saladust, et on abielus Ebba Silfversköldiga, kuid hakkab samal ajal Estriga kohtuma. Nad alustavad suhet, ehkki Olof ei luba seda nii nimetada, sest ta on ju abielus ja tal ei ole vähimatki kavatsust Ebbat maha jätta. Aga mida ta siis Estrist tahab?Ester ostab auto, et saaks Olofit teatrietendustele, kohtingutele ja igale poole mujale sõidutada. Suved muutuvad Estri jaoks väljakannatamatuks, sest suved veedavad abielumehed oma abikaasadega. Ester Nilssonist on saanud armuke. Kuid Olof Sten on vägagi ambivalentne ja lootus, et ta oma naise maha jätab, tundub igati õigustatud.

Noor mees ärkab haiglavoodis. Tal ei ole aimugi, kes ta on või kuidas ta sinna sai. Arst ütleb talle ta nime, aga ta ei mäleta seda. Ta ei mäleta midagi. Lootuses taastada enda unustatud minevik, hakkab Innokenti üles kirjutama killustatud mälupilte, mis viivad 20. sajandi algusaastate Peterburi, räägivad lapsepõlvest ja esimesest armastusest, jutustavad 1917. aasta revolutsioonist Venemaal ja sellele järgnenust. Aga kuidas suudab ta nii täpselt mäletada toonast aega – vestlusi, lõhnu ja hääli, kui kalendris on 1999. aasta ja mees on veel noor?Jevgeni Vodolazkini „Aviaator“ on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest. Päeviku vormis kirja pandud romaan ei keskendu siiski sedavõrd Venemaa heitlikule ajaloole, kui pigem igapäevaste pisiasjade – puudutuste, vestluste, häälte ja lõhnade – tähtsustamisele. Kas nendes peitubki õnn? Kolme tegelaskuju kirjelduste kaudu jõuavad lugejani armastus ja kaotusvalu ning realistlik pilt nii 20. sajandi algusaastate kui ka 1990. aastate Venemaa argielust ja tõekspidamistest. Romaan, millest leiab vihjeid nii Bulgakovi kõrgteosele „Valge kaardivägi“ kui ka Dostojevski „Kuritööle ja karistusele“, kindlustab Vodolazkini positsiooni Vene nüüdisaegsel kirjandusmaastikul.Jevgeni Vodolazkin, keda kutsutakse ka uueks Umberto Ecoks ja Venemaa Márqueziks, sündis 1964. aastal Kiievis ning elab Peterburis. Ta on vanavene kirjanduse, Venemaa keskaja ja folkloori ekspert ning erialateadmised on leidnud olulisel määral kasutust ka kirjaniku loomingus. Varasemalt on eesti keeles Vodolazkinilt ilmunud romaan „Lavr“ (2014), mis pälvis Venemaa maineka kirjanduspreemia Bolšaja Kniga ja Jasnaja Poljana auhinna. Vodolazkini teoseid on avaldatud enam kui 30 keeles.

Enne aegade algust peideti Šveitsi Lausanne’i katedraali alla üks saladus. Seda ei teadnud ei inglid ega inimesed. Kuni praeguseni… Marc Rochat peab katedraali kellatornis öösiti linna üle vahti. Ta elab maailmas, mida täidavad varjud, ammumöödunud aeg ja kujuteldavad olendid. Midagi kõhedust tekitavat on siinses pühakojas. Maa-alustest krüptidest kandub kummalisi värinaid ja katedraali läheduses asuvatelt tänavatelt hakkab välja tulema jõhkralt mõrvatud ohvrite surnukehi. Kohe katedraali vastas elab kõrgklassi prostituut Katherine Taylor, loomult unistaja, kes saab peagi teada, et tema muinasjutuline elu on liiga hea, et olla tõsi. Rochat’ ja Taylori teed ristuvad briti eradetektiivi Jay Harperi omaga, kes ärkab ühes armetus hotellitoas, ühegi mälestuseta, miks ta siin on või kes ta siia saatis. Kui telefon heliseb ja talle pakutakse tööd, on selge, et tal pole muud valikut kui see vastu võtta.USAst pärit kirjanik Jon Steele töötas üle kahekümne aasta uudistekanali ITN operaatori ja toimetajana. Sõjareportaaži klassikaks ja kultusraamatuks saanud autobiograafias „Sõjasõltlane“ (2002, e k 2014) kirjeldas ta oma elu kaamera taga maailma kõige hullemates kohtades. 2003. aastal, Iraagi sõja eelõhtul Bagdadis kaotas ta aga usu teleuudistesse, pani kaamera käest ja lahkus töölt. Ta seadis end sisse Lõuna-Prantsusmaal, kus pühendus kirjutamisele.556 lk

Vlad Taltos on sarkastiline ja paranoiline palgamõrtsukas, kes elab Dragaera-nimelises maailmas, mida asustavad peamiselt pika elueaga võlurid, kes on üsna osavad ka surnute elustamisel. Dragaera maailmas käib pidev vastasseis inimeste ja Dragaera võlurite vahel – inimesed on alla surutud ja põlatud, mistõttu on ka Vlad palgamõrvari karjääri valinud – et tappa dragaeralasi.Selles loos on Vladil tegemist salakavala võluriga, kes kuulub Yendi Kotta. Yendi ehk liivamao järgi nime saanud koja võlurid on osavad intriigipunujad, kes Vladile ja tema sõpradele päris palju probleeme tekitavad.*** Mu vanaisa hoiatas mind Ida vehklemist õpetades, et ma ei laseks end varjudest eksitada. Vastasin: “Noish-pa, Impeeriumi läheduses pole varje…”“Ma tean, Vladimir, ma tean. Ära lase end varjudest eksitada. Keskendu eesmärgile.”“Jah, Noish-pa.”Ma ei tea, miks see mulle just siis pähe tuli.Jõudsime Malaki ringile ja pöörasime seal paremale. Olin vaenlase territooriumil. See nägi välja täpselt nagu kodu.