Книги, похожие на «Toomas Vint, Mõned kummalised naised»

Kui ma 2014 aasta kevadel «Ilusa Elviira» esimesed read kirja panin, ei teadnud ma veel, et sellest pikem lugu saab. Veel vähem oskasin aimata, et see jutt üht vana traditsiooni jätkab, mis rahva hingele ikka armas olnud.Mõtlesin esmalt hoopis, et jutustus tuleb natuke sedamoodi nagu need lugematud artiklid naistelehtedes: «20 meest, kellega peab kohtuma, enne kui leiad õige» või «15 põhjust, miks eesti naine endale meest ei saa».Panin igaks juhuks julgelt mehi kõvasti juurde, nii saja ringis.Aga müstilisel kombel läks teisiti. Ja välja tuli hoopis ilus ja kurblik jutustus noorele ja vanale, iseäranis õpetuseks tütarlaste emadele, hale lugu ühe naisterahva ilmsüita kannatamisest. Avastasin, et isegi üsna sarnase pealkirjaga raamat on vanal ajal juba ära tehtud – «Ilus Melusiina». Rahvas on ikka armastanud kenasid ja kurbi jutte, koguni nõnda palju, et need raamatud on ribadeks loetud. Kes siis ei tahaks lugeda ilusa naise kurvast ja raskest elust! Kuigi Elviira elus on vähe krahve, koopaid ja kitselehmasid, on seal ometi nii ülendavalt kaunist kui ka hirmsaid hingekuristikke.

„Meelespead” on 1940. ja 1950. aastate Hiiumaal hargnevperekonnalugu, mis kirjeldab väikeste inimeste elu ja otsuseid suurteajaloosündmuste keerises. Loo keskmes on tüdruk nimega Ede, kes elabvanavanemate hoole all ja saab koolis stalinistliku kasvatuse, teadmataseejuures midagi oma vanemate saatusest.Traktorist jõllitas suuremõõdulist kullatud raamis Stalini portreed.„Noh, vaata!” uhkustas Luukere. „Vean meie riigi juhti! On ju Stalin!”„On,” nõustus traktorist. „Aga kuhu sa viid ja miks?”„Viin isakese pildi tema tütrele. Kas sa siis pole kuulnud, et Metsakülaselab Stalini tütar, Ede Müller? Saksa perekonnanimega küll, aga missellest.”Tänapäeva 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud „Meelespead” onHelju Petsi viies romaan.

“Dogger,” sosistasin, “kas sa nägid seda, mida minagi?” “Jah, preili Flavia. Mõrv – ma kardan, et me olime mõrva tunnistajateks.”Flavia de Luce, ohtlikult nutikas 11-aastane keemialemb ja osav mõrvade lahendaja kardab, et tema detektiivikarjäär pastoraalses Bishop’s Laceys on oma otsa leidnud – kuni armastatud nukunäitleja Rupert Porsoni enda elulõng õnnetus kohtumises elektriga läbi kärsatatakse. Aga kes peaks midagi sellist tegema ja miks? Kas Gibbeti metsas elav hull naine teab rohkem kui pealtnäha tundub? Ja mis roll on mängida Porsoni võluval, ehkki tujukal abilisel? Kõik viitab aastaid varem aset leidnud kahtlasele surmale ning keerulisele juhtumile, mida kohalikud konstaablid lahendada ei suuda – vähemalt mitte ilma Flavia abita. Kuid kas meie tormakas kangelanna on läinud liiga kaugele, jõudnud liiga lähedale sellele, kes selles surmatantsus tegelikult salamisi lava taga nööre tõmbab?Alan Bradley krimisarja teises osas jätkab Flavia de Luce võitlust kuritegevuse, oma vanemate õdede ja igavuse vastu.

Krimikirjanduse kuninganna Agatha Christie on kirjutanud rohkesti lühijutte teispoolsest viirastusteilmast. Romaanid tulid hiljem – kirjanikukarjääri alustas ta lugudega, mis pajatasid spiritismist, õudsetest ettekuulutustest, teispoolsusest tulevatest hoiatustest ja seletamatutest õnnetustest. Kõige jubedamad ja eriskummalisemad lood on nüüd koondatud kogumikku „Viimane vaimudetund”.Lühilugudes kohtume esimest korda kuulsate detektiivide Hercule Poirot’ ja miss Marple’iga. Nad on küll kõrvaltegelased, ent just nemad märkavad tõde, mis on peidus üleloomulikkuse loori all.Kogumik koosneb 20 lühiloost, millest nii mõnigi kuulub Agatha Christie enda lemmikteoste hulka.