Книги, похожие на «Daniel Defoe, Moll Flanders, I osa»

„Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb” jätkab kahe vaestest oludest pärit sõbranna Lila ja Elena keeruliste suhete käsitlemist. Tüdrukud kasvavad üles, nende elud põimuvad ja lahknevad, aga ükskõik kui otsustavalt Elena ka ei sooviks Lila mõjuvõimust pääseda, õnnestub see tal vaid ajuti ja mitte kauaks. Mõlemad noored naised üritavad omal moel pääseda meeste kehtestatud pitsitavatest piirangutest Napoli vaeses linnaosas, aga ka laiemalt, abielu-, töö-, ühiskondlikes suhetes. Ka siis, kui nii ühe kui ka teise elukorraldus näib kindlalt paigas olevat, ootavad mõlemat veel ees kannapöörded ja hüpped tundmatusse.Elena Ferrante on Itaalia nüüdiskirjanduse üks tähelepanuväärsemaid autoreid. Oma rahvusvahelist tunnustust pälvinud Napoli-romaanidega toob ta lugejateni universaalse ja liigutava loo sõprusest ja kuuluvustundest. „Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb” on tetraloogia kolmas raamat. Sellele eelnesid „Minu geniaalne sõbranna” (eesti k 2016) ja „Lugu uuest perekonnanimest” (eesti k 2019). Romaanisarja põhjal on valminud Eesti Televisiooniski näidatav teleseriaal „Minu geniaalne sõbranna”.

Limonov ei ole väljamõeldud tegelane. Ta on olemas. Ma tunnen teda. Ta on olnud ukraina pätt, Brežnevi-aegse nõukogude underground-kultuuri iidol, New Yorgi paadialune ja Manhattani miljardäri teener. Menukirjanik Pariisis. Ta osales Balkani sõdades ja lõpuks sai temast kommunismijärgse Venemaa tohutu segaduse keskel noorte desperaadode partei vana karismaatiline juht. Ta ise näeb endas kangelast, kuid sama hästi võib teda pidada lurjuseks. Mina talle hinnangut ei anna.Emmanuel CarrèreEmmanuel Carrère (snd 1957) on üks praeguse aja mõjukamaid prantsuse kirjanikke. Puhtast ilukirjandusest alustanud ja juba sellega tuntuks saanud autor on paari viimase aastakümne jooksul liikunud dokumentaalromaani radadel. Just selles žanris on ta välja kujundanud selgesti äratuntava omailma. Carrère’i uus lähenemine sai alguse võikal tõsielulool põhinevast raamatust „Vaenlane” (e.k 2002). Carrère’i dokumentaalromaane iseloomustab autori jõuline kohalolek, kuid samas loobumine hinnangu andmisest. Carrère ei mõista kohut, vaid püüab mõista. Temaga on huvitav kaasas käia.

Kui mul midagi naiste vastu on, siis ainult see, et nad ei oska korralikult tulistada ja autot juhtida, ajas Andres Västrik ennast ise närvi sellega, et väljendus nii kuradi lamedate klišeedega, et see ajas suisa nutma. Kui mees läheb enda peale nii tigedaks, siis ta ründab kõige lähemal seisvat tegelast. Et rohkem mitte vastikuid ja ebamugavust tekitavaid emotsioone saada. Ja ta pani täiega: Nii et partnerina on naised ikka üsna ebausaldatavad. Ja politseiamet on naiste jaoks päris kindlasti liiga karm. Rita Leidpalu polnud nõus laskma endale vett peale tõmmata:Sinu endine naine vist töötab politseis? Västrik oli tahtnud kõigest plikatirtsu turtsakust tagasi tõmmata. See oli praegu löök allapoole vööd, tunnistas ta hõreda irooniaga…