Книги, похожие на «Jacqueline Bedford, Mõistus miinus tunded»

See mees oli tema sõprade vaenlane. Talle anti käsk mehega lähedaseks saada, tema usaldus võita, saada teada kõik mehe plaanidest. Selles ei olnud mitte midagi isiklikku. Kuid endalegi üllatuseks kiindus ta sellesse õnnest ilma jäänud mehesse ja tema väiksesse tütresse. Ta sisenes nende ellu lihtsalt ja loomulikult, muutus kiiresti nende jaoks asendamatuks. Ühel mitte eriti ilusal ööl ta aga kadus.Kuid mees oli juba jõudnud armuda sellesse impulsiivsesse ja veidi naiivsesse, kuid nii veetlevasse naisesse. Nii ei jäägi tal muud üle, kui naist otsima hakata.

Selle romaani minategelane avastab ühel ilusal suvepäeval keset Tallinna linna äkki, et ta on muutunud nähtamatuks. Tolle ebahariliku olukorraga kaasneb palju ebamugavusi, sest tavapärasel moel „nähtavate inimeste maailmaga” tal enam kontakteeruda võimalik ei ole. Samas avaneb seni igas mõttes küllaltki keskmist elu elanud, neljakümnele lähenevale mehele, kes oma olukorra tõttu on nüüd sunnitud elu kõrvaltvaatajaks, ja kellel äkki on aega vaadelda, mõtiskleda ja varemolnut meenutada, ümbritsevast maailmast hoopis teistsugune pilt. Ta näeb elu seda poolt, millest ta on varem küll teadlik olnud, aga millele tal pole oma senises igapäevarutiinis olnud tarvidust ega tahtmist tähelepanu pöörata. Oma seisundit ära kasutades püüab peategelane mõne väärnähtuse vastu isegi välja astuda, aga peab varsti tunnistama, et see on tulutu. Kokkuvõttes tõuseb tegelase ette (igavene?) küsimus, kuivõrd oluline on tegelikkuse pahupoole nägemine ja sellest teadmine, kui seda mõjutada ei suudeta, ja kas sellisel juhul pole lihtsam ebamugavad asjad unustada ja elada edasi sellist elu, kus kõigest taolisest kergelt üle libisetakse.

Enne teda oli ohvreid 54. Kellest saab ohver number 55?Põnevik, milles tapja on pidevalt teiega ja mille lõpp paneb teid õhku ahmima.Wilbrook on Lääne-Austraalia äärealal asuv unine linnake, mis piirneb miilide ulatuses metsiku loodusega, kuhu inimese jalg pole kunagi astunud. Linn on koduks politseiseersant Chandler Jenkinsile, kes juhib uhkustundega sealset väikest politseijaoskonda. Põhiliselt tuleb tal tegeleda kodutülide ja kaebustega lärmi üle.Kõik muutub ühel kuumal päeval, kui Chandleri jaoskonda vaarub vigastatud mees. Teda katab kuivanud veri. Ta nimi on Gabriel. Mees räägib Chandlerile kõigest, mida mäletab. Ta uimastati ning sõidutati mägedes olevasse majakesse, kus ta käed ahelaisse pandi. Mehe nimi, kes ta sinna viis, oli Heath. Heath ütles Gabrielile, et temast saab number 55. Tema viiekümne viies ohver.Heath on sarimõrvar.Kui algab jaht mõrvarile, satub samasse jaoskonda Heathi-nimeline mees, kes väidab, et keegi Gabriel võttis ta vangi. Gabriel oli Heathile öelnud, et temast saab ohver number 55.Gabriel on sarimõrvar.Kaks kahtlusalust. Kaks täpselt ühesugust lugu. Kumb neist räägib tõtt?James Delargy on kirjutanud ühe 2019. aasta põnevaima debüütloo. Ta kirjeldab meisterlikult kauget Lääne-Austraalia linna ja selle elanikke, kes kõik on haaratud jahist sarimõrvarile. Romaani põhjal on valmimas ka film.

Maniakkide Tänava sõnul panid nad selle kogumiku kokku tutvustamaks eesti ulmehuvilistele kohalike autorite ulmejutte. «Algselt on kõik kogumiku lood ilmunud veebis asuvas ulmeajakirjas Reaktor. Selles on palju häid lugusid, mida oleks patt võrgus peidus hoida, ja autoreid, kes vajaksid laialdasemat tagasisidet oma teostest, et siis edaspidi veelgi paremini kirjutada. Ehk on just nende autorite seas tulevikunimesid, kelle loomingut kunagi Stalkeriga pärjatakse.»Lisaks uutele nimedele on kogumikus mitmeid tuntumaid autoreid nagu (:)kivisildnik, Krafinna, J. J. Metsavana, Triinu Meres, Maniakkide Tänav ise. Kogumikus leidub nii teaduslikkust fantastikat, õudusjutte kui fantasy't.Maniakkide Tänav kutsub kõiki lugejaid julgelt ütlema, mida nad kogumiku lugudest arvavad. Ükskõik siis, kas ulmehuviliste kogunemistel autorile silmast silma, Ulmekirjanduse Baasis, Reaktori postkastis elik Facebooki leheküljel. «Autor on oma väljamõeldud maailmas küll kuningas, kuid lugejad on rahvas, kes võivad kuninga alati kas üle kullata või võtta ta odade otsa. Ühtlasi kutsun ka kõiki kuningakspürgijaid saatma oma lugusid Reaktori toimetusele, et neid võrguajakirja vahendusel rahvale lugemiseks anda veebis ja, mine tea, ehk kunagi ka paberilt.»