Книги, похожие на «Барбара Картленд, Mõistatuslik süda»

„Elukargus” kujutab romaanidest „Elujanu” ja „Elamisjulgus” tuttavaks saanud Voldemari elukäiku enne Teist maailmasõda. Ta on sündinud popsipere kolmanda lapsena, kuid jääb juba varakult isata. Raske majandusliku olukorra tõttu peab ta kooli pooleli jätma ning kõigest 14-aastasena minema tallu pooleajasulaseks. Voldemarist saab läbi ja lõhki maamees, kes oskab teha kõiki talutöid, kaasa lüüa ehitustandril ja metsavarumisel. Kuigi töö ja kohustused olid maarahval alati esikohal, korraldati sageli ka ühisüritusi – peoõhtuid, kiigelkäimisi, mitmesuguseid kursusi, kust Voldemargi leiab oma noorpõlvearmastuse. Voldemarist kasvab sitke, kohusetundlik ja suure tahtejõuga noormees, kelle edasine elu on täis väljakutseid ja õnnestumisi. 1941. aastal ta mobiliseeritakse ning ees seisab pikk sõjamehetee Punaarmees. Eestlastele omane huumorimeel ja raugematu optimism on olulisel kohal ka selles värvika sündmustikuga teoses, mis annab läbilõike Eesti külaelust tollastel murrangulistel aastatel.

Kirjanduskonkursi Bestseller 2015 teise koha töö ilukirjandusekategooriasPärast magistrikraadi kaitsmist Chicago ülikoolis on Mark Sepper tagasiTallinnas ja asub tööle varahaldusfirmas, kus tema tegevuse sisuks on rahapööritamine rahvusvahelisel kapitaliturul. Ootamatult seisab ta silmitsi suureraha lummaga, ahvatlevate võimalustega, aga ka riskide ja ohtudega. Mustadepeegelklaasidega kaetud maja seinte vahel hakkab hargnema draama, mille keskmeson raha ja inimese igikestev ning keerukas suhe, kus kunagi ei tea, kumb poollõpuks peale jääb.See on õpetlik ja samas hoiatav lugu inimese ahnusest ja kiusatusest,unistustest ja ootustest ning raha salakavalast mõjust. Autor tunneb hästiEesti majanduselu varjatud keerdkäike ja nii leiab lugeja sellest romaanist niimõnegi tuttava tüübi või juhtumi meie lähiajaloost.

On 1980. aastad, sügav seisakuaeg, mil ihalus välismaiste asjade, olgu selleks siis pildiga kustukumm või firmateksased, ei olnud mitte ainult soov omada ilusaid asju, vaid tunne, mis neid omades tekkis: et sa oled natuke „vabam“. Autor kirjeldab sooja huumoriga äsja pioneeriks võetud Mai katseid leida kompromiss koduse kasvatuse ja õpetajate nõudmiste vahel. Lisaks peab Mai hakkama saama talle kaela määritud rühmapäeviku täitmisega, kuid kuidas seda teha, pole tal õrna aimugi. Raamat pakub äratundmisrõõmu neile, kes sel ajal noored olid, ja avastamisrõõmu neile, kel polnud „õnne“ selles ühiskonnas elada.Elo Selirand (1975) on režissöör ja kunagine pioneeripäeviku pidaja. Ta on kirjutanud stsenaariume telesaadetele ja-sarjadele ning avaldanud mitu raamatut: „Tormpuudlane“ (2018), „Viimane laev“ (2017) ja „…kes pole kunagi söönud homaari“(viimased pseudonüümi Aliis Jõe all).