Книги, похожие на «Оноре де Бальзак, Modeste Mignon»

Anton Tšehhovi 1888. aastal ilmunud novell.

August Gailit oli mitmekülgne Eesti kirjanik, üks rühmituse “Siuru” loojatest. Oma följetonikogus “Klounid ja faunid” on ta võtnud ette Eesti kirjandusmaastiku, aga eriti just sellesama “Siuru”, mida ta ise oli aidanud asutada. Siin on ta teritanud hambaid nii Friedebert Tuglase, Marie Underi kui ka Artur Adsoni kallal, aga puudutamata ei jää ka kunstnikud. “Klounid ja faunid” avaldati algselt 1919. aastal, aga raamatu tekst kõlab nii mõneski mõttes väga tänapäevaselt. Jaanus Vaiksoo raamatu järelsõnas: Tegemist on ühe ütlemata lustliku raamatuga, kirjandusliku mänguga, mis tekitas omal ajal tublisti furoori ja jättis endast maha mitmeid värvikaid legende, mida kirjandusrahvas naudib tänini. Ent Galiti följetonikogu pole kaugeltki kirjanduslooline nähtus. Ligi sajand hiljem on selles küllaldaselt vaimukaid äratundmishetki, nagu oleks kirjanik need hoogsalt paberile visanud alles eile.

Printsess Thead haaras kabuhirm, kui ta isa, Kostase kuningas, talle teatas, et ta peab abielluma naaberriigi monarhiga. Kuningas Otho oli Kostase jaoks väga oluline isik, kuid paraku oli mees väga vana. Tagant kihutatuna suure armastuse unistusest, põgeneb Thea lossist ja kohtub kõrgel metsastes mägedes Nikose-nimelise kunstnikuga.Thea tajub instinktiivselt, et Nikos on osa temast ja mees tunneb sama printsessi suhtes. Nad suudavad teineteise mõtteid lugeda ja nende vahel tekib lähedus, mis pühib minema kõik muu, niisiis otsustab Thea jääda kunstniku mäeküljel asuvasse majakesse. Järgmisel päeval viib Nikos Thea mustlasmuusikat kuulama, kuid tagasiteel mustlaslaagrist võtavad neid vangi kõiki Balkanimaid hirmu all hoidvad bandiidid.Kuidas Nikos Thea kahe noore himura bandiidi käest päästab ja pimedas koopas ta kätt palub – sellest kõigest räägib Barbara Cartlandi raamat.