Книги, похожие на «Baby Professor, Modern Military Machines: The World Goes to War»

Rainer Jancise autobiograafiline raamat “Metro Luminal” vaatleb samanimelise ansambli sündi ja kujunemist läbi kolme aastakümne. Vaatluse all on 1980ndate aastate lõpu M. S. Gorbatšovi aegne Nõukogude Liit, 90ndate metalliäri aegne Eesti ning muteerunud tänapäevane Eesti Euroopa osana.Näeme autori isikliku loomingulise maailma vormumist ning kunstniku käekirja teket. Tegelaskujudena jooksevad läbi värvikad isiksused sõprade, tuttavate ja lahkunute näol, kellest nii mõnedki on tuntud avaliku elu tegelased. Raamatut on üritatud kirjutada, mitte niivõrd autobiograafiana, kui lennuka ja humoorikate detailiderohke üleüldisema sisekaemusena, mis mõtestab käesolevat hetke ning elu laiemalt.Autor püüab mitmekülgselt avada oma heliloomingu ja pillimängu telgitaguseid, sealjuures mitte jääda tuimaks ning spetsiifiliseks, vaid pigem mõtestada kõik üheks kultuuriliseks tervikuks, millest tuksub läbi ajastu vaim ning mille soontes voolab relvitu kunstniku mäss väikekodanliku mugavuse vastu. Antud teos täiustab Eesti muusikaajaloo mosaiiki lisades teistsuguseid vaateid juba olemasolevatele samateemalistele raamatutele.Kindlasti ei saa alahinnata endale muusiku vande andnud autori põhjalikke teadmisi ja laialdast silmaringi muusikas, kogemuste kaudu distantsilt vaadelduna ka teatud määral eneseiroonilist lähenemist. Kahtlemata ei ole võimalik ennast näha objektiivselt, samas on meie kõigi maailm vaid meie endi mõistmisvõime piiridesse mahtuv fiktsioon.

Valleby raamatukogust kaob väärtuslikke raamatuid. Kuidas see ometi võimalik on, kui niisama, raamat põues, ei ole võimalik raamatukogust välja hiilida –kõik need hinnalised raamatud peaksid häiresüsteemi otsemaid undama?Lasse ja Maia on hämmingus, politseiülemast rääkimata. Kes on see, kes raamatuid pihta paneb? Ega ometi…

2017. aasta 18. aprilli varahommikul sihtisid mind ja Mohsini Shīndandi lähedal külavaheteel läbi autoakna viis talibit. Hilisemad talibitest kaasvangid Kabuli vanglas ei suutnud mõista, miks meid ei tapetud, miks minu eest lunaraha ei hakatud nõudma. Miks talibid meid Afganistani Julgeoleku kätte andsid? Ma ei tea seda ega saa ilmselt kunagi teada.Selles raamatus olen uuesti läbi elanud ja läbi kirjutanud aja, mil elule ja surmale näkku vaatasin. Kummalisel kombel olid nad ühte nägu.“Vahur Laiapea,dokumentaalfilmide režissöör, produtsent ja operaator„Ivar Heinmaa filmib kaheksatkümmet erinevat kriisi ja sõda viiekümnes riigis. Belglane Pieter-Jan De Pue filmib Afganistanis aastaid visalt oma uhket „Valgustatute maad“. Istub neli korda vangis, kaotab kogu võttetehnika ja filmib edasi võimalikult lihtsate vahenditega (käsitsi üles keeratava kaamera vedru ei vaja elektrit). Ameeriklane Matthew Van Dyke filmib, sõdib ja istub vangis Liibüas. Jõuab üksikkambris vaimsesse ummikseisu, aga teeb auhinnafilmi.Vahur Laiapea läheb Afganistani, kus teenimist Nõukogude vägede koosseisus tal õnnestus noore mehena vältida. Käib seal viis korda, kuni Taliban ta röövib ja julgeolekuteenistus vangi paneb. Istub kaks kuud vanglates kahel pool mõttelist rindejoont.Mulle tunduvad need kõik palverännakutena, mille käigus otsitakse elu mõtet. Teiste eludesse süüvides püütakse leida üles iseenda elu sügavam tähendus. Paraku purunevad nende rännakute käigus tihti kodused pered, kukuvad kokku ripakile jäänud töösuhted. Ja hiljem juureldakse, ega elu mõtestamine hoopis elu purustanud.Siinse raamatu kirjeldus on täpne, napp ja klaar. Ometi jääb midagi avamata. Midagi, mida ehk Vahur isegi praegu ei tea. Mina jään ootama kokkuvõtet, mille ta teeb vast aastate pärast. Kas Afganistanis käigud olid vaeva ja riske väärt? Kas need aitasid kedagi, kas mõtestasid ta elu ja filmimehetööd? Kas kõiges oli mingi suurem tähendus või õpetus? Aga võimalik, et kui midagi säärast on, on see nii isiklikes vahetutes kogemustes kinni, et sõnastamisel pole mõtet. Sarnast kogemust omamata ei saaks ma aru nagunii.Nii ei oska ma õieti kuhugi taustsüsteemi asetada ka praegust raamatut, mis pisarateni puudutas. Aga heade tekstidega on tihti nii. Sa tead, et midagi neis on, aga lõpuni lahti hammustada ei oska. Tekstid jäävad paika panemata, küll aga käivitavad veel hiljemgi uusi mõttekäike.“Peeter Sauter raamatu järelsõnas

Sarja seitsmes raamat kutsub lugeja seekord kolme Loode-Euroopariiki, mis on moodustanud Beneluxi nime kandva majandusühenduse. BElgium,NEtherland, LUXembourg. Belgia, Holland ja Luxembourg. Kaht esimest tunneme juka Madalmaadena.Varem on ilmunud samast sarjast Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia, Hispaania,Austria ja Saksamaa ja Kreeka.