Книги, похожие на «Baby Professor, Modern Military Machines: The World Goes to War»

Franzi elu pole sugugi kerge. Heledate inglilokkide, roosinupusuu ja piiksuva hääle tõttu peetakse teda ühtelugu tüdrukuks. Pealegi veel viieaastaseks. Ehkki tegelikult on ta kuuene. Õnneks on ta vähemalt taibukas ja väga vapper. Leidlikud ideed lausa tulvavad talle pähe… Christine Nöstlinger (sündinud 1936.a Viinis) on tänapäeva lastekirjanduse üks edukamaid autoreid. Tema sulest on ilmunud üle saja raamatu. Nöstlingerile antud auhindade nimekiri on pikk. Muuhulgas on ta pälvinud Saksa lastekirjanduse auhinna (1973), Hans Christian Anderseni Medali (1984), Astrid Lindgreni mälestusauhinna ALMA (2003) ja Austria lastekirjanduse auhinna (2014).

Miks loomapoe asukad ennast kehvasti tunnevad?Lassele, Maiale ja Mirandale hakkab tunduma, et keegi söödab loomadele mürki. Aga kes ometi võiks nii julm olla? Ja öösel näevad nad, kuidas keegi kauplusesse tungib …

Harri pilgutas Joonasele silma, torkas rätiku sees heeringa taskusse ja tegi kööki asja. Isa pani parajasti kohvimasinasse pulbrit, nii õnnestus Harril heeringas külmkappi sokutada. Ta läks tuppa tagasi ja näitas Joonasele rahulolevalt ülestõstetud pöialt. Nad hakkasid kiiruga koolikotte pakkima, kui äkki kostis köögist Ingeri hele naer. Poisid jooksid uudishimulikult kohale, kuid jäid uksel kohmetult seisma. Köögilaual rätiku peal vedeles tuttav heeringas, mida Inger, isa ja ema sõnatult tunnistasid. Inger oli hakanud kapist vorsti otsima ja avatanud sealt oma suureks üllatuseks ema uue siidisalli. Ema ahmis õhku. «Kes… kes… kes selle lollusega hakkama sai?» «Mis seal ikka pikalt arvata,» tunnistas Harri alistunult. «Eks ikka sinu vanem poeg nagu alati.» «Aga miks ometi?» oli ema nõutu. «Ma olen juba ammu igasuguste poiste tempudega harjunud, aga sellest ei saa ma tõesti aru, miks oli vaja heeringas pakkida minu teatrisalli sisse? On sinuga ikka kõik korras?» Selle peale ei osanud Harri midagi kosta. Ta ei saanud ju rääkida, kuidas asjalood tegelikult olid.

See on lugu nõukogudeaegsest suhtumisest puuetega lastesse ning lastekodulapse elluastumisest aastatuhandevahetuse Eestis.Janek Muru, praegu ajakirja Vaimupuu peatoimetaja, on mitmeid kordi astunud üles ajakirjanduses, temast on tehtud dokumentaalfilm ja telesaade. „Pimedusest välja“ on esimene põhjalikum sissevaade tema lapsepõlve ja noorusaega.Janek sündis 1978. aastal liikumispuudega. Ema loobus temast kohe pärast sünnitust ning Janek elas esimesed eluaastad Tallinna Lastekodus. Kuueaastaselt suunati ta Imastu lastekodusse. See oli koht, kuhu puuetega lapsed sõna otseses mõttes surema saadeti – nõukogude inimesed pidid olema ju terved, tublid ja võimekad. Kümme aastat unerohtu, hullusärki ja sanitaride terrorit ei suutnud Janekit murda. Ta on esimene, kes Imastu „lamajate“ rühmast omal käel, heade inimeste abil ja tänu õnnelikele juhustele välja pääses ning iseseisvalt elama hakkas. Iseseisev elu pole aga meelakkumine. Kuidas hakkama saada? Keda usaldada? Kuidas „halbu“ sõpru ära tunda? – Janeki lugu pakub mõtlemisainet igaühele. Hoolimata karmidest teemadest on see optimistlik ja ilusa lõpuga lugu sellest, et oma unistusi järgides ei tohi kunagi alla anda. Alati peab edasi minema ja endasse uskuma, välja murdma pimedusest nii enda ümber kui enda sees.Janek Muru loo on kirja pannud Kerttu Rakke. Fotod on pärit erakogudest ja Eesti Rahvusringhäälingu arhiivist. Kaanefoto autor on Kaupo Kikkas.Kerttu Rakke on Eesti kirjanik, kes muuhulgas avaldanud üle 10 raamatu. Viimane neist, „Seitse aastat seebiselt“, ilmus viis aastat tagasi.

Nagu pealkirigi vihjab, sobib „Lapsed ja natuke vanemad” nii lastele kui ka täiskasvanutele. Raamat sisaldab toredaid lookesi, mis enamasti räägivad üsna argistest asjadest. Aga et neid tuttavaid asju vaadeldakse pisut tavapäratu ja humoorika nurga alt, siis muutuvad need hoopistükkis erilisteks ja lustakateks. Näiteks kujuneb harilik poeskäik emaga mõneti kummaliseks ja naljakaks seikluseks, nohu raviks ilmuvad platsi täiesti uutmoodi ninatilgad ja nii edasi. See on nagu perevitamiin – täis parajas koguses igapäevaseid, kasulikke ja lustakaid lugusid. Need lood räägivad emadest, isadest ja lastest. Ning loomulikult jäätistest, kommidest ja sünnipäevatordist.Sandra Heidovi (snd 1976) sulest on varem ilmunud jutustus „Ema, kes armastas kaua magada”. Tema lastejutte on avaldatud ajakirjas Täheke.Raamatule on joonistanud vahvad pildid Anna Ring.