Книги, похожие на «Enn Vetemaa, Möbiuse leht. Esimene raamat»

Kuigi väike ja näiliselt nõrk, suudab Esimene Asum oma teadusliku ülemvõimu abil alistada ümberkaudsed barbariseerunud planeedid ja anarhistlikud sõjapealikud, kes olid lahku löönud hukkuvast Impeeriumist. Nüüd tuleb Asumil end kaitsta Impeeriumi ja selle viimase tugeva kindrali, andeka ja salakavala Bei Riose rünnakute eest.Raamatu teises osas astub Asumi vastu välja üksainus inimene, Muulaks kutsutud olend, kellel on võime ümber kujundada inimtundeid ja pöörata inimeste meeli. Ta muudab oma ägedaimadki vaenlased jäägitult andunud teenriteks. Armeed ei saa ega taha temaga võidelda. Kas ta alistab Esimese Asumi ja nurjab Seldoni projekt?Ameerika ulmekirjanik Isaac Asimov (1920–1992) jätkab oma romaanitriloogia teises osas Asumi ja Impeeriumi vahelise võitluse ja Asumi-siseste konfliktide kirjeldamist.

Viirpuu villa on nüüd enam kui aasta Melissa Craigi kodu olnud ja naine maaeluga harjunud. Ta satub oma naabri Irise kutsel Londoni kunstikolledži auhinnatseremooniale, kus üks auhinnasaajatest, noor maalikunstnik, talle auhinna toonud maali, kauni noore naise portree, publiku silme all noaga puruks lõikab.Veidi hiljem kohtub Melissa hiljuti külla kolinud kohaliku õppeasutuse juhatajaga, kes pakub talle võimaluse loovkirjutamise kursust läbi viia. Naine avastab üllatusega, et juhataja sekretär on võluv Angelica, seesama neidis, kelle portree lõhkumise tunnistajaks Melissa oli. Töö verisulis kirjanikega valmistab Melissale suurt rõõmu ja peagi hakkab üks kolleeg talle ka romantilises plaanis huvi pakkuma.Ja siis, ühel päeval tööle saabudes seisavad koolimaja ees politseiautod. Toimunud on mõrv ja Melissa seab oma eesmärgiks tõe väljaselgitamise, kuna politsei peamiseks kahtlusaluseks osutub just naise uus silmarõõm.Peagi leitakse uus surnukeha ja naine teab, et nüüd läheb mõrvari leidmisega kiireks. Kas Melissa jõuab kaunis külas inetu tõe enne päevavalgele tuua, kui järgmine ilmsüütu ohver elu kaotab?Betty Rowlandsi järjekordses vaimukas teoses, mille peategelane on nutikas ja tundlik kirjanik Melissa Craig, saavad kokku Inglismaa maaelu idüll ja inimloomuse räpasemad küljed.

Eesti krimikuningannaks tituleeritud Katrin Pautsi saarte-põnevike sarja kolmas raamat „Hull hobune” viib lugeja Hiiumaale. Nimelt on sarja peategelase Eva vend Tom ostnud Hiiumaale turismitalu, kuhu Eva suveks puhkama tuleb. Paraku juhtub Evaga üsna pea veider õnnetus, mis ta teovõimetuks muudab. Ent õe haigus pole ainus, mis Tomile muret valmistab: üpriski kummalisel viisil surevad paar tema turismitalu külalist. Näib, nagu oleks valla pääsenud mingi iidne needus. Et kohaliku rahva seas on põlvest põlve edasi räägitud lugu, kuidas siinsamas lähedal põletati sajandeid tagasi üks nõid, kes veel tuleriidalt sajatusi pildus, siis pole see ebausk võrsunud päris tühjalt kohalt. Kuid „needuse” põhjused võivad peituda ka lähiminevikus, pealegi ei pelga mõni külaelanik ka ise üleloomulikke jõude enda teenistusse rakendada… Kui viimaks raputab külakest eriti võigas ja verine mõrv, ei jää Tomil muud üle, kui neid iseäralikke sündmusi uurima hakata. Ja Tom ei osutu Evast sugugi kehvemaks detektiiviks. Varsti õnnestub tal erinevad niidiotsad kokku viia ja mõrvar tabada. Nagu Katrin Pautsi varasemaid teoseid, iseloomustavad sedagi raamatut mõneti müstiline õhustik ja põnev ning kaasahaarav sündmustik. Saarte-põnevike sarjas on Katrin Pautsilt varem ilmunud romaanid „Politseiniku tütar. Saaremaa põnevik” ja „Tulekandja. Muhumaa põnevik” (mõlemad kirjastuselt Varrak, 2016). Sarjale on oodata järge.

Kogumikus on jutustused – «Suur Keinplatzi eksperiment», «Browni ja Pericordi kuulus mootor» ja «John Barrington Cowles».

August Gailiti (1891–1960) pikk kogu jäi omal ajal kergesti silma nii teatris, kontserdil, kohvikus kui ka tänaval. Samuti on ta andnud ohtralt võimalusi oma loomingu kohta midagi öelda ja kirjutada – kas riivamisi või hammustades, puudutades või analüüsides. Ja kaasaegsed pole neid võimalusi käest lasknud. Käesolev kogumik koondab üle viiekümne kirjutise Gailiti kaasaegsete ja ka hilisemate kirjutajate sulest. Tiitellehel on nad üles loetud kõik oma õigete nimede all, raamatu sisus poevad paljud pseudonüümide või nimetähtede taha peitu, et ilmumisandmetes toimetaja tahtel jälle lagedale ilmuda. Igaühel on oma arvamus, oma vaatenurk ja vaade ning jääb lugeja otsustada, kas kirjutajate ees seisis ikka see üks, mitmepalgeline Gailit või on nad iga kord enda jaoks välja mõelnud uue – tolle imelise asemele, mida nad tabada pole suutnud.