Книги, похожие на «E. L. James, Mister»

Raamatu väljaandmist toetas Kultuurkapital.Romaan võitis mais 2017 LA Timesi kirjandusauhinnaHaslett on üks Ameerika andekamaid kirjanikke. – Sam Sacks, The Wall Street Journal Kui Margareti kihlatu John 1960-ndate Londonis depressiooniga haiglasse satub, seisab naine valiku ees: kas minna edasi juba tehtud plaanidega, hoolimata sellest, mida ta nüüd mehe seisundi kohta teab, või keerata selg kannatustele, mida see naisele tulevikus tuua võib. Ta otsustab mehega abielluda. „Kui mind enam ei ole” on unustamatu lugu sellest, mis järgneb Margareti armastusest ja usaldusest välja kasvanud otsusele. Loo keskmes on paari vanim poeg Michael, geniaalne rahutu muusikafanaatik, kes mõtestab maailma paroodia kaudu ning kelle üha keerulisemaks ja ebakindlamaks muutuva eksistentsi eest tuleb hoolitseda tema emal ja nooremal õel-vennal: kohusetundlikul Celial ja ambitsioonikal, end kindlalt vaos hoidval Alecil. See valulik, südant pitsitav, ent ometi sageli nii naljakas lugu, mida jutustavad vaheldumisi viis perekonnaliiget, toob erakordse selgusega lugeja silme ette ühe ema armastuse oma laste vastu, tihti möödapääsmatu andumuse, mida tunnevad üksteise vastu õed-vennad, ning paine, mille on jätnud perekonnale ühe isa valu. Adam Haslett on oma vapustava tundetäpsuse ning elava, leidliku keelekasutusega andnud meile midagi erakordset: romaani, millel on jõud muuta seda, kuidas me näeme oma elu kõige tähtsamaid inimesi. Adam Haslett (sünd 1970) on Inglismaal kasvanud ameerika kirjanik. Seni on ta avaldanud kaks romaani ja ühe jutukogu (mis oli nii Pulitzeri kui ka National Book Awardi finalistide seas). „Kui mind enam ei ole” ilmus 2016. aastal ja kandideeris paljudele preemiatele (sh National Book Award, Pulitzer Prize, National Book Critics Circle Award ja Kirkus Prize for Fiction). „Kui mind enam ei ole” on ilukirjandus selle parimas mõttes. See on täis armastuse valgust. – Peter Carey Haslett on haruldaselt selge mõtte ja intelligentse kirjutamislaadiga autor. – Joy Williams „Kui mind enam ei ole” on imekaunis, elegantne ja liigutav lugu ühe perekonna sisemisest ebakõlalisest muusikast. – Colum McCann„Kui mind enam ei ole” on otsekui ood kunstile, keelele ja elule… Haslettil on suur anne püüda paberile oma tegelaskujude vapustavalt erinevad sisemaailmad ning anda neid edasi imekaunis proosas. – Lara Feigel, The Guardian

Kena ja hakkaja Tiina on pärast hooldekodust põgenemist kohtunud taas oma elu armastusega. Neil on plaanis uuesti abielluda ja nende elu kulgeb rahulikult ning näib, et lõpuks ometi on nad oma õnne saavutanud. Siis ühel päeval astub nende uksest sisse Tiina kunagine kooliõde ja nende elu pööratakse taas pea peale. Vähe sellest, et toimub mõrv, hakkavad toimuma ka lausa müstilised sündmused. Ometi ei puudu Tiina elust ka naer ja nali…

Politsei arvab, et see oli enesetapp.Anna arvab, et see oli mõrv.Mõlemad eksivad.Aasta tagasi lõpetas Caroline Johnson oma elu enesetapuga. Mõni kuu enne seda sooritas tema abikaasa täpselt samasuguse šokeeriva enesetapu. Nende tütar Anna on püüdnud sellest ajast peale vanemate kaotusega hakkama saada.Nüüd on Annal endal laps. Ta tunneb oma emast veelgi enam puudust ja hakkab kahtlema vanemate surma asjaoludes. Kuid minevikus kaevates paneb ta ohtu oma tuleviku. Mõnikord on ohutum lasta asjadel olla …***Clare Mackintoshi debüütromaani „Ma lasen sul minna“ (eesti keeles ilmunud 2016) on maailmas müüdud enam kui miljon eksemplari. Raamat võitis aastal 2016 Theakston Old Peculieri kriminaalromaani auhinna. Autori teine romaan „Ma näen sind“ (eesti keeles 2017) oli samuti menuk. Mõlemad raamatud on ilmunud kolmekümne viies keeles. „Laske mul olla“ on tema kolmas romaan.Clare elab Põhja-Walesis koos abikaasa ja kolme lapsega. Ta töötas 12 aastat politseis, enne kui kirjutamisele pühendus.Ta on Chipping Nortoni kirjandusfestivali looja ja Silver Star Society patroon. Silver Star Society on Oxfordis tegutsev heategevusorganisatsioon, mis toetab John Radcliffe’i haigla osakonda, kus viibivad keerulise rasedusega naised.www.claremackintosh.comFacebook: ClareMackWritesTwitter: @claremackint0sh #LetMeLie

Mirjam pidi terve oma lapsepõlve hoolt kandma nooremate õdede-vendade eest, sest alkoholilembesel emal polnud lastest sooja ega külma. Nüüd, lõpuks ometi iseseisev, naudib ta täiel rinnal vabadust ega taha kodus elatud aja peale mõeldagi. Kui aga ema ootamatult sureb ja ilmneb, et tema neljal alaealisel lapsel pole kellegi juurde minna, tuleb neiul seista silmitsi väga raskete valikutega. Kas saata õed-vennad lastekodusse või püüda kogu koormaga jälle ise hakkama saada – taas kord omaenda elu ohvriks tuues? Ma pole kunagi tahtnud emaks saada. Mitte ealeski. Lapsepõlves kogetud pidevast emamängimisest oli enam kui küll ning üksnes mõtegi samasugustest kohustustest ja vastutusest tekitas minus tülgastust ja õudusvärinaid. Kodust lahkumine oli tähendanud mu jaoks imelist vabanemist, võimalust lõpuks ometi elada üksnes iseendale. Seda võimalust ei kavatsenud ma enam kunagi käest lasta. Minust pidi saama üksik, ainuüksi endast sõltuv ja ainuüksi oma isiklike vajadustega arvestav naisterahvas, kelle ellu kuulub töö, mõned toredad hobid, head sõbrad ja ehk ka mingi vahva lemmikloom, kes ei nõua palju tegelemist.

See romaan on jõuline ning hingeminev lugu armastusest ja kaotusest.Mõned inimesed vahivad aastaid armastusele otse näkku, enne kui selle üles leiavad. Zoe ja Ed rajasid ringi ekseldes teed täiskasvanuikka erinevaid radu pidi – ent alati samas suunas. Aastaid hiljem, olles loovinud juhutööde ja ajutiste elupaikade vahel, lööb nende tunne viimaks õitsele. Nende ühine tulevik näib olevat kindel.Siis juhtub midagi mõeldamatut.Ühel hommikul jalgrattaga tööle sõites saab Ed bussilt löögi ning hukkub. Nüüd tuleb Zoel leida viis, kuidas edasi elada. Aga ta pole valmis laskma mälestustel minna. Kuidas saaks ta unustada neid õnnelikke aegu, nende esimest suudlust, kõike, mida nad olid üheskoos üles ehitanud?Zoe otsustab, et peab ütlema Edile asju, mida ta pole kunagi varem öelnud.Nüüd on liiga hilja. Või kas on?Lugu saab alguse lõpust. Aga see lõpp on alles algus.Clare Swatmani debüütromaan (2016) on ilmumisjärgse aasta jooksul tõlgitud juba paarikümnesse keelde ja paelub üha uusi lugejaid.