Книги, похожие на «Kristo Pals, Missioonisõdurina Aafrikas»

Poolatarist kunstniku Irena Baruch Wiley (1906–1972) elusaatus oli kirju ja huvitav. Abiellunud 1934. aastal Ameerika diplomaadi John Cooper Wiley´ga (1893–1967), sattus ta mehe ameti tõttu maailma eri paigusse, üks põnevam kui teine. Wiley´del tuli elada ja töötada Stalini-aegsel Venemaal, Anschlussi-eelses ja aegses Austrias, Salazari-aegses Portugalis, Colombias, Panamas, Iraanis, lisaks reisid teistessegi riikidesse. Meile, eestlastele, on oluline tõsiasi, et aastail 1938–1940 oli Wiley Ameerika saadik Eestis (mida ta nimetab naeratavaks maaks) ja Lätis. Nõnda olid Wiley´d nii nende kahe Balti riigi sõjaeelse eluolu kui ka hilisema annekteerimise tunnistajaiks. Sellest kõigest ja paljust muustki jutustab Irena Wiley oma mälestusteraamatus „Kahekümne aastaga ümber maailma“. Diplomaadi naisena teab ta rääkida poliitikast, kunstnikuna näeb aga ka iga maa elu emotsionaalsemat, maalilisemat, inimlikumat poolt.

Teise maailmasõja ajal Saksamaal sõjaväes ja hiljem sõjavangis viibinud Karl Laane 16 kaustikut või „sõjamärkmikku“ käsitlevad ajavahemikku juulist 1944 kuni 1947. aasta veebruarikuu esimese pooleni. Käesolevas raamatus on esimesed seitse neist, mis kirjeldavad aega juulist 1944 kuni juulini 1945.Märkmikud leiti 21. sajandi algusaastatel, kui Karl Laane poeg Lauri-Enn hakkas korrastama isast järelejäänud mahukat dokumendi- ja fotoarhiivi. See oli äärmiselt haruldane leid. Mitte ainult, et sõja lõpust oli päevikute leidmise ajal möödas üle 60 aasta. Üldjuhul on armeedes sõduritel ja ohvitseridel päevaraamatute pidamine keelatud, sest need võivad taganemise ajal või muudel asjaoludel sattuda vastase kätte ja anda neile hinnalist teavet. Karl Laane viibis Saksamaal erinevates väljaõppelaagrites, osales mitmetes sõjasündmustes, ta üksus saadeti Taani, kust ta sõja lõpupäevade kaoses Saksamaale tagasi tuli, ta langes sõjavangi ja elas erinevates vangilaagrites – sellistes olukordades on lugematu hulk võimalusi, et märkmed võivad kaotsi minna. Kuid koju need märkmikud omal ajal jõudsid ja nii annavad need haruldaselt huvitava pildi tolleaegsetest sündmustest. (Küllo Arjakase eessõnast)

Viktor Suvorovi triloogia „Suure Aastakümne kroonika“ teine raamat „Murdumine“ viib aastatesse 1956-1957. Stalini surma ja Beria hukkamise järel on Nõukogude Liidus absoluutse võimu tipus kaks meest – Kommunistliku Partei juht Nikita Hruštšov ja „Võidu marssal“ Georgi Žukov. Kahekesi paistavad nad põrmu Molotovi, Malenkovi ja Kaganovitši „parteivastase grupi“, ent peagi seisavad nad teineteisega silm silma vastas. Kes keda? Taustaks 1956. aasta Ungari ülestõus ja esimese sputniku lend.