Книги, похожие на «Aidi Vallik, Mis teha, Ann?»

Hambaid risti surudes pigistas Kaaren välja kolmanda verepiisa. Võlukepid vihisesid üha kiiremini ja Hõbe lähenes lugemisega lehekülje lõpule: „ … saveat delo as sek asi eiem.”Kaaren sirutas jalad tiigipõhja poole, pani silmad kinni ja pomises: „Kitsevägi, kitsevägi, kitsevägi…”Järsku puudutasid ta jalad midagi siledat, kõva ja külma. Ta avas silmad ja seal see oligi – kuldne ring, mida läbis rist. Nad olid värava jälle üles leidnud!…Fantaasiaraamatus „Allikahaldjas” viib teaduse populariseerijana tuntud Tuul Sepp lugeja seiklema eesti mütoloogiailma. Kinnise loomuga 12-aastane Hõbe ja tema ülimalt innukas ajaloohuviline väikevend Kaaren veedavad suve maal rangevõitu vanaema ja leebe vanaisa seltsis. Tiigi põhjast avastatud värava kaudu sattuvad nad Unustusemaailma, kus tegutsevad meie esivanemate elu vürtsitanud, kuid tänaseks unustusehõlma vajunud värvikad kangelased ja nõiduslikud olendid. Mis aga juhtub, kui piirid Unustusemaailma ja pärismaailma vahel enam ei pea?

Hando on äsja keskkooli lõpetanud tavaline noormees. Või siis mitte päris tavaline. Aga selles eas on ju kõik pisut erinevad. Laheda elukoha otsingutel ülikoolilinnas jõuab juurahuviline poiss koos sõpradega majani, mis peidab endas üht õudset saladust.„Punk ei ole surnud” autori Hugo Vaheri teine noorsooromaan räägib tühjana seisnud maja hõivanud hakkajatest noortest, kes vaatamata oma vanusele ise oma elu korraldamisega suurepäraselt hakkama saavad. See on jutustus suvest ja sõpradest, hoolimisest ja armastamisest, ei puudu ka tubli annus närvikõdi. Tegu on noorteromaanikonkursil ära märgitud tööga.

Emil tohib esimest korda üksi Berliini sõita. Rongis varastatakse talt kogu raha ära. Vaevalt on Emil rongist väljunud, kui ta asub varast jälitama. Õnneks saab ta peagi tuge signaalpasunaga Gustavilt ja tolle sõpradelt, kes aitavad Emilil korraldada pingelist tagaajamist risti läbi suure linna, et varas kinni võtta.Erich Kästneri esimene lasteraamat on ühtlasi tema kõige tuntum lasteraamat. Lugu Emilist ja tema sõpradest on nii Saksamaal kui ka mujal mitmeid kordi menukalt ekraniseeritud, lisaks filmidele on sellest igihaljast ainesest tehtud ka muusikal, teatrilavastus ja kuuldemäng.Erich Kästner (1899–1974) kuulub enimloetud lasteraamatute autorite hulka. Oma teoste eest on ta pälvinud arvukalt auhindu, muu hulgas on teda tunnustatud Hans Christian Anderseni medaliga ja Georg Büchneri nimelise kirjandusauhinnaga. Kogu maailma lapsed armastavad tema lugusid ja nende põhjal valminud filmid on samuti vaimustunud publiku leidnud.

Jutustus raudse iseloomuga poisist kes elu keerdkäikudes ja sekeldustes – mida poiste elus ju ikka ette tuleb – alati inimeseks jääb ja selja sirge hoiab.[…]„Ma polegi enam laps, vaid suur poiss.”„Seda nüüd küll, aga meile, vanadele, oled ikkagi laps.”Nii siis jäigi. Jaan talitas nüüd veel hoolsamini hoovis ja puukuuris, pühkis tänavat ja käis pesu viimas. Aga õhtuti võttis tänavanurgalt putkamehelt lehti, lippas mööda tänavaid ja tõi õhtuks paarkümmend senti koju. Tuleva kuu algusest otsustas päris lehepoisiks hakata ja kontorist lehed võtta.„Ega aita midagi,” kinnitas ta endale sageli, „tuleb endal hakata seda elu korraldama ja seadma.”[…]

Mary Marie on lahutatud vanemate laps. Mida ta mõtleb ja tunneb, kirjutab ta oma päevikus – selles raamatus. «Isa kutsub mind Mary'ks. Ema kutsub mind Marie'ks. Kõik teised kutsuvad mind Mary Marie'ks. Mu perekonnanimi on Anderson. Olen kolmteist aastat vana ja ma olen iseäralik ja vastuoluline. See tähendab, Sarah ütleb seda. (Sarah on mu vana hoidja.) Ta ütleb, et on seda kusagilt lugenud – et erinevate inimeste lapsed on alati isesugused ja vastuolulised. Ja mu isa ja ema on erinevad ja mina olen nende laps. Ma olen kõik, kes neil on.»