Книги, похожие на «Tiit Sepa, Mis tähtsust sel on»

Kui üldse teha katset kirjanikke parema-halvema põhimõttel kuidagi ritta seada, siis kuulub Antti Tuuri praeguste Soome prosaistide esimese viie hulka kindlasti. Oleme ka siin Eestis rõõmustavalt mitmeid tema teoseid välja andnud. Tuuri raamatute aines on nii avar ja mitmekülgne, et just see teeb valiku raskeks ja vastutusrikkaks. Ta kirjutab Soome ränkadest ajalookäänakutest ja argipäevast, oma kodukandi Pohjanmaa kangetest meestest ja ka neist, kes laiema leiva otsinguil veel enne suurt sõda kas Nõukogude Venemaale või Ameerikasse rändasid.Varrak on seekord valinud Tuuri romaanidest „Tangopoisid”. Romaan paigutub ühiskondlikus mõttes pingelisse aega – on 1960. aastad, Soome majandus halval järjel ja tööpuudus suur. Nii käivad Soome noored mehed Rootsis tööl. Paralleel Eesti oludega praegu tekib kohe. Ja ometi ei ole „Tangopoisid” ühiskonnaõpetuse täiendav materjal, vaid üks meisterlik romaan noore mehe eneseleidmisest ja armastusest.

Sarai oli kõigest neljateistaastane, kui ema ta kodunt kaugele Mehhikosse kurikuulsa narkoparuni juurde elama viis. Aja jooksul ta unustas, milline on normaalne elu, kuid ta pole iial loobunud oma unistusest põgeneda majast, kus teda viimased üheksa aastat on kinni hoitud.Victor on külmavereline palgamõrvar, kes nagu Saraigi on lapseeast saadik näinud ainult surma ja vägivalda. Kui Victor saabub narkoparuni majja, et saada järgmine tööülesanne, näeb Sarai temas oma ainsat võimalust põgenemiseks. Kuid asjad ei lähe nii, nagu plaanitud ning Sarai avastab, et on küll pääsenud ühe ohtliku mehe käest, kuid langenud teise küüsi.Põgenedes teeb Victor midagi loomuvastast, võtab kuulda oma südametunnistuse häält ja otsustab Saraid aidata. Sedamööda, kuidas nende vahel hakkab tekkima lähedus, avastab Victor, et on valmis riskima kõigega, et tüdruku elu päästa. Kuid ühel hetkel ihkavad Sarai surma liiga paljud.Victori ja Sarai vaheline usaldus tekib pikkamööda ning selle käigus näivad nende erinevused kahanevat ning omavaheline külgetõmme, mis alguses näis nii ebatõenäoline, muutub aina tugevamaks. Kuid Victori jõhkratest oskustest ja kogemustest jääb Sarai päästmiseks väheks, sest see võim, mis tüdrukul enese teadmata mehe üle on, võib talle lõpus saatuslikuks saada.See on nende lugu…Sarjast“Tapjate seltskonnas” on raamatusari, mis räägib kahest isepäisest palgamõrvarist vennast ning keerulise saatusega tüdrukust, kelles on samuti tapjaverd. Temast saab neid ühendav lüli. Koos mehega, kelle piinamis- ja ülekuulamismeetodid külvavad kriminaalses allilmas hirmu, võtavad nad enda kanda keerulise ülesande: kõrvaldada maailma vanima ja suurima palgamõrvarite grupeeringu juht ning võtta üle tema äri.Ülipõnevja dramaatiline, ootamatuid pöördeid ja vastuolusid tulvil sari kompab inimloomuse piire, kirjeldab tegelaste ohtlikku elu kuritegevuse, iha, pettuste, mõrvade ja armastuse võrgustikus.AutoristJ.A. (Jessica Ann) Redmerski on New York Timesi raamatumüügiedetabeli menukite auhinnatud autor. Esialgu avaldas ta oma raamatuid ise, kuid pärast ülimenuka romaani “Igaviku äärel” (ilmus eesti keeles 2016) tohutut menu märgati teda ka kirjastustes. Nüüdseks on tema raamatud ilmunud juba kahekümnes keeles. J. A. Redmerski elab Arkansases North Little Rockis koos kolme lapse ja Malta koeragahttp://inthecompanyofkillers.comwww.paikesekirjastus.ee

„Politsei” on Jo Nesbø kümnes romaan andekast mõrvauurijast Harry Holest, kes seekord ei saa oma kolleege aidata.Haiglas lebab raskelt vigastatud mees, kelle palat on politseivalve all. Vaid vähesed teavad, kes ta on. Samal ajal toimub Oslos üks mõrv teise järel. Kurjategija on sihikule võtnud politseinikud, kes on uurinud tapmisi, mis on jäänud lahendamata. Ta meelitab politseinikud endistesse kuriteopaikadesse ja tapab nad samamoodi, nagu mõrvati siin samas eelmised ohvrid. Uurijad usuvad, et kui neil õnnestuks aru saada kurjategija motiivist, siis suudaksin nad ta ka kinni püüda. Kõik nende pingutused jooksevad aga liiva ja tapatalgud jätkuvad.Harry Hole on eesti lugejatele varasemast tuttav muuhulgas raamatutest „Kummitus“, „Soomussüda“, „Lumememm“ ja „Muretu“.480 lk

Uku Ratt vihkas juute, vabamüürlasi, sante, venelasi, neegreid, muhameedlasi, hiinlasi ja sotsialiste – kõige enam aga homosid. Ta olevat kunagi ühe kaheksateistaastase homopoisi auto peale võtnud, oma garaaži viinud ja seal kõvasti „töödelnud”. Viimaks olevat ta sinikalisele poisile harjavarre pärakusse torganud. Marek Kahro romaan „Päikseta paradiis” on ilukirjanduslik sissevaade homoseksuaalsesse subkultuuri. Raamatu tegevus leiab aset Tartu ülikoolis, Supilinnas, Zavoodis ja muudes Tartuga seotud tuntud paikades. Kahro eelmine romaan „Kaljud ja kameeleonid” saavutas kirjastuse Tänapäev 2010. aasta romaanivõistlusel III koha.

Õigupoolest pidi see olema mõnus puhkus: Christine kavatseb minna Norderney saarele, et aidata sõbranna Marleenil tema uut kõrtsi remontida. Aga siis rabab ema teda nõudmisega võtta kaasa ka oma isa Heinz. Juba reisi algul on Christine närvivapustuse äärel, sest papal on kõige suhtes oma arvamus. Vaevalt saarele jõudnud, võtab papa oma sarmi ja põikpäisusega juhtimise ehitusplatsil üle. Asi läheb veelgi hullemaks, kui Heinz tutvub kohaliku lehereporteri Gisbert von Meyeriga.Dora Heldt, sündinud 1961 Sylti saarel, väljaõppinud raamatukaupmees, tegutseb alates 1992. aastast kirjastuse esindajana ning elab praegu Hamburgis. Tema raamatuid on tõlgitud paljudesse keeltesse ja need on korduvalt jõudnud Saksamaa raamatumüügitabelite tippu.„Head lugejad, tundke rõõmu humoorika loo üle, mis on lustakalt ja ladusalt kirja pandud.“ – Westfalen-Blatt