Книги, похожие на «Tiit Sepa, Mis tähtsust sel on»

"Kui sa minda ei armasta, ära mine ära" on Mart Kivastiku kuues raamat ja teine novellikogu. Selles on üheksa lugu, mis räägivad hobustest, inimestest, armastusest, koertest ja surmast – osad lõbusamalt osad kurvemalt. Nii sobivad nad kõik kenasti niminovelli pealkirja alla, mis esialgu võib tunduda arusaamatu, kuid pärast raamatu lugemist enam mitte."Morn" on pälvinud Tuglase novelliauhinna, «Hinged lähevad» Vilde-nimelise kirjanduspreemia.

Uus põnevussari, kus kuriteopaigaks on ÖlandHanna Duncker on politseiuurija, kes isa surma järel pärast 16-aastast pausi kodusaarele naaseb. Hoolimata kõigest, mis seal kunagi juhtus. Hoolimata pilkudest ja kuulujuttudest kuulub ta ikkagi sealsesse mereäärsesse külakesse.15-aastane Joel, keda on jõhkralt pekstud, leitakse surnult Möckelmosseni puhkeplatsilt. Joel oli Hanna parima sõbranna poeg ning juhtum saab Hanna südameasjaks. Nii inimese kui ka politseinikuna on Hanna see, kelle minevik on temast voolinud, ta on ellujääja, kellest saame lugeda mitmest raamatust: Ölandi kuritegude sari arutleb selle üle, kuidas on elada kuriteo järellaines, kui inimene ei suuda lõigata katki sidemeid oma mineviku ja kodukandiga.Johanna Mo on pärist Kalmarist ja elab perega Stockholmis. Kirjanikutöö kõrvalt tegeleb ta tõlkimise ja toimetamisega. Politseiuurija Hanna Dunckeri sarjaga tegi ta rahvusvahelise läbimurde. Sarja esimene raamat „Öölaulik“ ilmub 17 keeles.

„Ja ma kõndisin kodu poole ja mõtlesin, et võib-olla peaksin ma kõigele vaatamata selle loo kirja panema. Loo Stellast, Alexist, endast ja oma vanematest ning ka Sandist, Amirist ja Tommi Hjeltist. Ja ma mõtlesin, et selles loos peab olema palju rohkem tõtt kui „Sepapargi unistajas“ ja teistes lugudes, mis ma olin kirjutanud. Sest me elasime säärasel ajal, nagu me elasime. Sest et on pimedust ja sest et on valgust. Ja siis järgmine vastumeelne mõte: sellisel juhul tuleb minulgi kohtuda valguse ja pimedusega iseendas.“ Tuntud ja tunnustatud soome-rootsi kirjaniku Kjell Westö (snd 1961) romaani „Väävelkollane taevas“ tegevustik hargneb päikselistest 1960. aastatest meie pimedasse aega. Lihtne Helsingi poiss tutvub maal suvitades jõukasse ja mõjukasse Rabelli suguvõssa kuuluva endavanuse Alexiga. Tänu sellele sõprusele saame lähema pilgu heita suguvõsale ja selle klantspinna all peituvatele saladustele. Poiss armub Alexi õesse Stellasse, nende suhted kestavad aastakümneid, ikka armastades ja tülitsedes, lahku minnes ja kokku saades, kui maailm samal ajal nende ümber muutub ja nende ellu sekkub.See eepiline Helsingi kirjeldus käsitleb põlvkondi, peresuhteid, armastust ja sõprust, kuid näitab ka kriitiliselt, kuidas klass ja keskkond, kust me tuleme, meid mõjutavad ning meie unistusi ja mälestusi kujundavad. Mõjutused tulevad ka meid ümbritsevast maailmast ning taevas, mis lapsepõlves oli süütult sinine, omandab kollakaid toone, millega tuleb õppida elama, ilma et kalgistuks. Romaan on tugevaks jätkuks Westö varasematele teostele, aga pinged ja värvid on veelgi jõulisemad.

Seitsmeaastane Lauren jääb auto alla ja langeb koomasse. Tüdruk kõigub teispoolsuse piiril, tema vanemad aga võitlevad oma suhte pärast, mille traagiline olukord on proovile pannud. Samal ajal kerkib esiplaanile süüdlase karistamise küsimus.„Me veel näeme” pälvis kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanikonkursil kolmanda koha.

Islandil muusikuna töötavat Risto Lauri on kuluaarides nimetatud Eesti kirjandusmaailma uueks täheks, kelle jõuline stiil eristub tuntavalt. Risto Facebookis avaldatud mõtted hakkasid koheselt silma paljudele, neist sündis ka 2013. aastal kirjastuses SE&JS avaldatud raamat «Islandile. Teekond ja päralejõudmine.» Käesolev teos on mõtteline jätk esimesele raamatule, kuid seekord mahukam, julgem ja «tsenseerimata», sisaldades lugusid, mis on sündinud täiesti omalaadsest, mitte kedagi külmaks jätvast maailmanägemusest.