Книги, похожие на «Ketlin Priilinn, Miraculum»

Pensionärikamp tegutseb jälle – agaramalt kui kunagi varem!Märtha ja tema sõbrad on Las Vegases. Nad pistavad valehambad suhu ja istuvad ratastooli, et rünnata kasiinot ja tõelises Robin Hoodi vaimus vaestele raha hankida. Pärast kuritegu pöördub Pensionärikamp tagasi Rootsi, et politsei kannult maha raputada, ent satub otse sülle kuritegelikule motojõugule. Kuid Märtha ei lase end hirmutada. Ta pakub poistele vahvleid ja murakalikööri, ise juba järgmise sissemurdmise plaanile viimast lihvi andes. Ehk saaks tsiklimehi järgmises kuritöös ära kasutada? Aga mis siis, kui nad pensionäre tüssata kavatsevad … Märthal, Taibul, Rehal, Anna-Gretal ja Stinal ei ole kerge, kuid nad jätkavad visa võitlust selle nimel, et kogu ühiskonna elu oleks parem.Catharina Ingelman-Sundberg on kirjutanund rea romaane ja populaarteaduslikke raamatuid ajaloost. 2004. aastal lõi läbi huumorižanris hinnatud „Tädileksikoniga”. Pärast pikka aega ajakirjanikuna Svenska Dagbladetis töötamist on ta nüüd pühendunud raamatute kirjutamisele. Pensionärikamp seikles eesti keeles esimest korda raamatus “Vanaproua, kes röövis panka”.

ON KOHTI, KUST SURNUD KUNAGI EI KAOMossmarken on udust ümbritsetud, silmapiirini laiuv raba, kus kasvavad kidurad männid ja varitsevad sügavad laukad. Ammustel aegadel maeti rabasse ohvriande jumalatele ja räägitakse, et ka tänapäeval kaovad inimesed siin jäljetult.Noor bioloog Nathalie tuleb siia oma märgalasid käsitleva doktoritöö jaoks katseid tegema. Peagi selgub aga, et tema tegelik eesmärk on isiklikumat laadi. Kui rabast leitakse surnukeha, on see niihästi Nathalie kui ka politsei jaoks hirmutav põhjus alustada uurimist, mis siin minevikus juhtus. Nathalie tee ristub rahvusvaheliselt tuntud fotokunstniku Maya Linde omaga, kes töötab uurimise juures politseifotograafina.Mõlemad liiguvad läbi mälu ja pinnase sügavate kihtide šokeerivate avastuste ja kaua varjatud tõe poole.„Ohvriraba“ on köitev lugu märgaladest, bioloogiast, lapsepõlvest ja surmast – ja sellest, mis tegelikult on tõeline ning praegu.

„Mees nimega Ove” autor Fredrik Backman on kirjutanud oma seni tõenäoliselt kõige tempokama teose. „Ärevil inimesed” on igas mõttes segane komöödia sellest, kuidas korteriesitlusest saab pantvangidraama, sellest, kuidas üks õnnetu pangaröövel suleb end ühte korterisse koos üliinnuka maakleri, kahe muserdatud IKEA-sõltlase, ühe kurja keelega multimiljonäri, ühe kurbliku tädikese, ühe viimase vindi peal raseda, ühe tüütu tüdruku ja ühe küülikupeaga. Viimaks annab röövel alla ja laseb pantvangid vabaks, aga kui politsei korterisse tungib, on see … tühi. Hiljem aset leidnud ja tulemuseta jäänud ülekuulamistel saame kuulda igaühe versiooni toimunust ja hargnema hakkab klassikaline mõistatus. Kuidas röövlil põgeneda õnnestus? Miks kõik nii pahased on? Ja mis inimestel nüüdsel ajal viga on?

Caden on kummaline poiss. Ühest küljest täiesti tavaline – ta hängib sõpradega, armastab joonistada ja arvutimänge ning saab koolis hakkama täitsa hästi. Kummaliseks teeb ta aga see, et samal ajal on ta madruseks veidral galeoonil, mis on võtnud kursi maailmamere kõige sügavamasse punkti, Challengeri sügavikku. Kumb elu on tõeline? Kumba peaks ta valima ja kas tal üldse on valikut?Ühe silmaga veider kapten ja tema kummaline papakoi, saatusekaaslased haiglas ja kohutav meremadu, nööbid, taevas ja tabletid, meeleheitel vanemad, pahaendelised pingviinid tapeedil ja junga, kes käis sügavikus ära ja disainib nüüd arvutimänge – kes neist on tõeline ja kes mitte? Mis on üldse tõeline? Ja kas reaalsus on üldse elamist väärt?Tunnustatud kirjaniku Neil Shustermani „Challengeri sügavik“ võitis 2015. aastal USA prestiižika National Book Awardi.

On 1980. aastad, sügav seisakuaeg, mil ihalus välismaiste asjade, olgu selleks siis pildiga kustukumm või firmateksased, ei olnud mitte ainult soov omada ilusaid asju, vaid tunne, mis neid omades tekkis: et sa oled natuke „vabam“. Autor kirjeldab sooja huumoriga äsja pioneeriks võetud Mai katseid leida kompromiss koduse kasvatuse ja õpetajate nõudmiste vahel. Lisaks peab Mai hakkama saama talle kaela määritud rühmapäeviku täitmisega, kuid kuidas seda teha, pole tal õrna aimugi. Raamat pakub äratundmisrõõmu neile, kes sel ajal noored olid, ja avastamisrõõmu neile, kel polnud „õnne“ selles ühiskonnas elada.Elo Selirand (1975) on režissöör ja kunagine pioneeripäeviku pidaja. Ta on kirjutanud stsenaariume telesaadetele ja-sarjadele ning avaldanud mitu raamatut: „Tormpuudlane“ (2018), „Viimane laev“ (2017) ja „…kes pole kunagi söönud homaari“(viimased pseudonüümi Aliis Jõe all).