Книги, похожие на «Ketlin Priilinn, Miraculum»

Kallim kui kuld või kokaiinÜhe Rootsi loomaaia emaselt ninasarvikult eemaldatakse mõlemad sarved. Kolm meest leiavad end korraga ülemaailmsest salakaubitsejate ja korrumpeerunud diplomaatide võrgust: maailmakuulus rokitäht Rob Chazey, kes on kaotanud elu mõtte ega suuda enam oma sisemist tühjust taluda, vaesuses virelev aafriklane Daniel, kes ei saa enam oma lapsi toita, ja noor vietnamlane Than Vu, kes teeks kõik, mis tema võimuses, et oma unistuste naist endale võita. Neile lisandub Lõuna-Aafrika reservaadis töötav Thabisa, kes peab sisemist võitlust oma moraalsete põhimõtete ja vaesuse vahel, ent kellest saab olude sunnil Rob Chazey ainus liitlane võitluses ninasarvikute elu eest. Sellest tekib jaht, millest keegi kergelt ei pääse – ning viimaks pole enam selge, kes on jahimees ja kes saak …„Verekuu” on rahvusvaheline triller seadusevastasest ninasarviku sarvedega kaubitsemisest. See on terava sulega kirjutatud põnevik, mis kirjeldab üht maailma räpaseimat ja ohtlikemat äri, halastamatut mängu hävimisohus loomade ja inimeludega.

Üksikisiku roll ajaloos on tihti väga suur. Eriti käib see riigijuhtide kohta. Nende otsustest sõltub, kas rahvas saab rasketel hetkedel toetuda oma riigile või jääb tal üle vaid võõraste armulikkusele loota. 1939. aasta sügisel Eesti valitsuse poolt langetatud otsusest, sõlmida Nõukogude Liiduga baaside leping, sai alguse alanduste tee kogu rahvale, mille kurbi mõjusid maitseme praegu ja ilmselt veel kaua tulevikuski. Päts ja Laidoner koos võinuks toimida ka teisiti. Sellisest teisest võimalusest räägibki see raamat.

Ehitusplatsilt leitakse skelett. Ajakirjanik Kate Waters (lugejale tuntud F. Bartoni romaanist „Lesk“), hakkab selle aastakümneid tagasi juhtunud looga tegelema algul igavusest, siis aga kisub see teda järjest enam endasse, kunagi elatud eludesse ja paneb küsima, kas kõiki saladusi on vaja paljastada.Aga lapse lugu vajab jutustamist.

Suurt töörahvariiki muust maailmast eraldav raudne eesriie oli pärast Stalini surma küll veidi praotunud, aga kuuekümnendate aastate keskpaiku sulgus see jällegi. Umbseks konnatiigiks muudetud ühiskonnas hakkas vaba mõtte puudus aina enam elu halvama, kuni saabus periood, mis hiljem stagna-ajaks nimetati. Stagnatsioon tekkis ka Raudikul nagu iseenesest – aastad möödusid, inimesed vananesid ja harjusid keelt hammaste taga hoidma. Elati pilvise taeva all, mis küll pidevalt vihma ei lahistanud, aga ka haruharva päikest näitas. Paraku sedagi mitte kõigile. Ja siis tuli pilvevarjust lootusekiir…