Книги, похожие на «Karl Ove Knausgård, Minu võitlus 4: Tants pimeduses»

Krimikirjanduse kuninganna Agatha Christie on kirjutanud rohkesti lühijutte teispoolsest viirastusteilmast. Romaanid tulid hiljem – kirjanikukarjääri alustas ta lugudega, mis pajatasid spiritismist, õudsetest ettekuulutustest, teispoolsusest tulevatest hoiatustest ja seletamatutest õnnetustest. Kõige jubedamad ja eriskummalisemad lood on nüüd koondatud kogumikku „Viimane vaimudetund”.Lühilugudes kohtume esimest korda kuulsate detektiivide Hercule Poirot’ ja miss Marple’iga. Nad on küll kõrvaltegelased, ent just nemad märkavad tõde, mis on peidus üleloomulikkuse loori all.Kogumik koosneb 20 lühiloost, millest nii mõnigi kuulub Agatha Christie enda lemmikteoste hulka.

Lumevangi langenud eliitkooli kampusRänk saladus, mis kolm sõpra ühte seobTütarlaps, kelle öö on endaga kaasa viinudPrantsuse Riviera – talv 1992Ühel kibekülmal ööl, kui kogu kampus on ootamatust lumetormist halvatud, põgeneb 19-aastane Vinca Rockwell, üks kõige säravamatest ja andekamatest õpilastest, koos oma filosoofiaõpetajast armukesega. Tütarlapse jaoks on armastus kõik või mitte midagi.Teda ei nähta enam kunagi.Prantsuse Riviera – kevad 2017Vinca parimad sõbrad Fanny, Thomas ja Maxime olid kooliajal lahutamatud, kuid pole lõpetamisest saati enam kohtunud. Nende teed ristuvad taas koolikokkutulekul. Kakskümmend viis aastat tagasi panid nad toime kohutava mõrva ja müürisid laiba gümnaasiumi võimlasse. Võimlasse, mida hakatakse peatselt ehitustööde eel lammutama.Nüüd on selge, et tõde tuleb päeva­valgele – kriipiv, koletu ja kuratlik.

Õigupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole üldse olemas, kirjutab Hanna Miller oma arvukate fotode ja veel arvukamate lõbusate igapäevaelu seikadega teejuhis Belgia kultuuri, arhitektuuri, ajalukku, tänapäeva ja kööki. Küll on aga olemas Belgia Kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgia keelt, vähemalt korrek- tses lingvistilises tähenduses mitte. Küll aga on vaieldamatult olemas kodumaa-armastus ning vähemalt osal elanikkonnast tugev soov säilitada status quo ́d ehk siis Belgia Kuningriiki selle praegusel kujul. Umbes kakskümmend aastat tagasi esmakordselt Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne nagu oleks siin sõda alles „eile lõppenud“. See tunne tuleb vahel tagasi veel tänagi, vaatamata moodsale Brüsseli Eurokvartalile, kus ehitus ja remont vist kunagi ei lõppe. Ometi jääb kripeldama tunne, et sel maal on pakkuda rohkem kui näitab tänavapilt ja poliitikauudised, on oma peidus pool… On belglaste endi elu, mida tahaks näha ja kogeda, veidigi tundma saada, olgu või riivamisi. See välismaalaste igipõline soov mistahes maal… Ning siis see võimalus avanes – ja avaneb kõigile. Hanna Miller on hetkel Belgias elav eestlannast reisikirjanik ja – ajakirjanik, tänu kelle viimastel aastatel ilmunud kümnete ajakirjaar- tiklite on Belgia eestlastele tuttav mitte ainult läbi Euroopa Parlamen- di ja poliitikute tegemiste. Varem on Hanna Millerilt ilmunud raamat “Viini fassaadide taga. Autoga Austrias”.

Sa ärkad ja sul pole aimu, kus sa oled, lisaks raputab sind suur valgekarvaline tegelane. Sa saad kuidagimoodi jalad alla, kuid iga mööduva hetkega läheb lugu aina hullemaks. Sa oled kodust kirjeldamatult kaugel ja lisaks aetakse sind teadmata põhjusel taga… «Keskpäevapimedus» kuulub samasse maailma 2001. aastal ilmunud romaaniga «Operatsioon „Ogaline päike“», kuid kattuvaid tegelasi peale anonüümseks jääva ülestähendaja raamatutes ei ole.